Välisõhku väljutatava süsinikdioksiidi heite arvutusliku määramise meetodid

§ 1. Määruse reguleerimisala

(1) Määrusega sätestatakse energeetika- ja tööstusallikatest välisõhku väljutatava süsinikdioksiidi (edaspidi CO 2 ) heite arvutusliku määramise meetodid.

(2) CO2-heite arvutusliku määramise meetodid on standardmeetod ja massibilansi meetod.

(3) Ühes käitises on lubatud kasutada kombineeritult pidevseire meetodit, standardmeetodit ja massibilansi meetodit, kui käitaja tagab, et CO2-heite seires ei esine puudusi ega peeta topeltarvestust.

§ 2. Süsinikdioksiidi heite määramine standardmeetodi abil

Standardmeetodiga määratakse CO2-heide järgmiselt:

1) arvutatakse kütusekulu;

2) kütusekulu arvutatakse ümber ühtsesse mõõtsüsteemi energiaühikule;

3) leitakse kütuse eriheide määruse lisast 2 või arvutatakse kütuse süsinikusisalduse ja kütteväärtuse järgi;

4) määratakse kütuse oksüdatsioonitegur ja arvutatakse kütuse süsinikuheide;

5) arvutatakse kütuse süsinikuheite alusel välisõhku väljutatav CO2-heide;

6) leitakse käitise välisõhku väljutatav CO2-heide, summeerides kõigist põletatud kütuseliikidest väljutatud CO2-heited.

§ 2¹. Süsinikdioksiidi heite määramine massibilansi meetodi abil

Massibilansi meetodiga määratakse CO2-heide järgmiselt:

1) määratakse massibilansiga hõlmatud sisendvood ja väljundvood (kütused ja materjalid);

2) määratakse sisend- ja väljundvoogude kogused;

3) määratakse sisend- ja väljundvoogude süsinikusisaldus;

4) leitakse iga sisend- ja väljundvoo jaoks määruse lisas 2 esitatud süsiniku eriheide või arvutatakse see vastava sisend- või väljundvoo süsinikusisalduse järgi;

5) määratakse iga sisend- ja väljundvoo jaoks oksüdatsioonitegur ning arvutatakse iga sisend- ja väljundvoo süsinikuheide;

6) arvutatakse iga sisend- ja väljundvoo süsinikuheite alusel iga sisend- ja väljundvoo CO2-heide;

7) arvutatakse käitise välisõhku väljutatav CO2-heide, lahutades kõikide sisendvoogude CO2‑heidete summast maha kõikide väljundvoogude CO2-heidete summa.

§ 3. Kütusekulu ümberarvutamine

Kütusekulu arvutatakse ümber teradžaulidesse (TJ), kasutades määruse lisas 1 esitatud energiaühikute ümberarvutuse vahekordi ja järgmist valemit:

B¹ = B × Qr i × n,
kus
B¹ – ümberarvutatud kütusekulu, TJ;
B – kütusekulu, kg;
Qr i – kütuse kütteväärtus, MJ/kg;
n – suhtarv määruse lisast 1.

§ 4. Vedelate ja tahkete kütuste süsiniku eriheite arvutamine

Süsiniku eriheide (qc) arvutatakse vedelate ja tahkete kütuste, välja arvatud põlevkivi, süsinikusisalduse järgi, kasutades järgmist valemit:

qc = 10 × Cr i / Qr i , tC/TJ, kus
Qr i – kütuse kütteväärtus, MJ/kg;
Cr i – kütuse süsinikusisaldus, %.

§ 5. Eesti põlevkivi süsiniku eriheite arvutamine

Elektrijaamades Eesti põlevkivi põletamisel ja põlevkivituha ladestamisel tuhaväljadele arvutatakse süsiniku eriheide, kasutades järgmist valemit:

qcpõlevkivi = 10 [Crpõlevkivi + k(CO2)r M × 0,273] / Qrpõlevkivi, tC/TJ, kus
Qrpõlevkivi – põlevkivi kütteväärtus, MJ/kg;
Crpõlevkivi – põlevkivi süsinikusisaldus, %;
(CO2)r M – põlevkivi mineraalse süsinikdioksiidi sisaldus, %;
k – põlevkivi karbonaatide lagunemisastet põlevkivi põletamisel kateldes (kCO2) ja tuhaväljadel CO2 tagasisidumist (ksidumata) arvestavate tegurite korrutis (põlevkivi tolmpõletamisel k = 0,64, põlevkivi keevkihtpõletamisel k = 0,40).

§ 6. Maagaasi süsiniku eriheite arvutamine

Maagaasi iseloomustavate näitajatena kasutatakse selle koostist (gaaside CH4, C2H6, C3H8, C4H10, C5H12, CO2, CO mahu%), kütteväärtust (kcal/m³, kJ/m³, MJ/m³) ja tihedust (kg/m³) standardtingimustel (T = 293,15 K, p = 101,3 kPa). Maagaasi süsiniku eriheide arvutatakse, kasutades järgmist valemit:

qcmaagaas = 10 (0,749 CH4 + 0,799 C2H6 + 0,817 C3H8 + 0,827 C4H10 + 0,832 C5H12 + 0,273 CO2 + 0,429 CO) / Qrmaagaas, tC/TJ, kus
Qrmaagaas = Qmaagaas / ρmaagaas, MJ/kg, kus
Qmaagaas – maagaasi kütteväärtus standardtingimustel (T = 293,15 K, p = 101,3 kPa), MJ/m³;
ρmaagaas – maagaasi tihedus standardtingimustel (T = 293,15 K, p = 101,3 kPa), kg/m³.

§ 6¹. Tehnoloogilise gaasi süsiniku eriheite arvutamine

(1) Tehnoloogilise gaasi (edaspidi gaasisegu) eriheite arvutamiseks kasutatakse gaasisegu koostist (üksikkomponentide CO2, CO, CH4, C2H6, C2H4, C3H8, C3H6, C4H10, C4H8 jt mooli%), üksikkomponentide molaarmassi (g/mol) ja süsiniku aatomite arvu ning gaasisegu kütteväärtust (kcal/m³, kJ/m³, MJ/m³) ja tihedust (kg/m³) reaalse gaasi oleku tingimustel.

(2) Gaasisegu süsiniku eriheide arvutatakse, kasutades järgmist valemit:
qcgaas = 10³ x (ρgaas x Crgaas/Qrgaas), tC/TJ,
kus
ρgaas – gaasisegu tihedus reaalse gaasi oleku tingimustel, kg/m³;
Crgaas – gaasisegu süsinikusisaldus massi osakaaluna, kgC/kggaas;
Qrgaas – gaasisegu kütteväärtus mahuühiku kohta, MJ/m³.

(3) Gaasisegu süsinikusisalduse arvutamise näide on esitatud määruse lisas 4.

§ 7. Kütuste süsiniku eriheited

Kütuste süsiniku eriheited on esitatud määruse lisas 2.

§ 8. Kütuste oksüdatsioonitegur

Kütuste oksüdatsioonitegur on 1.

§ 9. Tegeliku süsinikuheite ja välisõhku väljutatava süsinikdioksiidi heite arvutamine

(1) Korrutades kütuse või massibilansiga hõlmatud sisendvoo või väljundvoo tegeliku süsinikukoguse sama kütuse või massibilansiga hõlmatud sisendvoo või väljundvoo oksüdatsiooniteguriga, arvutatakse tegelik süsinikuheide (Mc) gigagrammides (GgC), kasutades järgmist valemit:

Mc = 10–³ × B¹ × qc × Kc,
kus
B¹ – kütusekulu või massibilansiga hõlmatud sisendvoo või väljundvoo kogus, TJ;
qc – süsiniku eriheide, tC/TJ;
Kc – oksüdatsioonitegur.

(2) Kütuse põletamisel välisõhku väljutatav või massibilansiga hõlmatud sisendvoo või väljundvoo CO2-heide (Mco2) arvutatakse gigagrammides (GgCO2), kasutades järgmist valemit:

Mco2 = Mc × 3,664,
kus
Mc – kütuse või massibilansiga hõlmatud sisendvoo või väljundvoo süsinikuheide, GgC.

(3) Standardmeetodi korral leitakse käitise välisõhku väljutatav CO2-heide, summeerides kõigist põletatud kütuseliikidest väljutatud CO2-heited.

(4) Kütuste põletamisel tekkiva CO2-heite arvutamise näide on esitatud määruse lisas 3.

(5) Massibilansi meetodi korral arvutatakse käitise välisõhku väljutatav CO2-heide, lahutades kõikide sisendvoogude CO2-heidete summast maha kõikide väljundvoogude CO2-heidete summa.

§ 10. Süsinikdioksiidi heite määramine tööstuses

(1) Tsemendi ja klinkri tootmisel arvutatakse välisõhku väljutatav CO2-heide gigagrammides (GgCO2), kasutades järgmist valemit:

MCO2 = 10–³ × T × qCO2,
kus
T – klinkritoodang, t;
qCO2 – CO2 eriheide, tCO2/t klinkri kohta. CO2 eriheite määramisel arvestatakse otseste mõõtmiste alusel saadud CaO ja MgO keskmist sisaldust klinkris ning kõrvaldatud ahjutolmu kogust ja selle kaltsineerimisastet.

(2) Keraamiliste telliste tootmisel lubjakivipulbri kasutamisest põhjustatud CO2-heide arvutatakse Euroopa Komisjoni otsuse (EÜ) nr 2004/156, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ kohaselt kasvuhoonegaaside heiteseire ja aruandluse suunised (EÜT L 59, 26.02.2004, lk 1–74), lisas X esitatud meetodi alusel.

(3) Lubjatootmisel tekkiva CO2-heite leidmiseks kasutatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 esitatud valemit. CO2 eriheide lubjatootmisel on:

qCO2 = CO2 / CaO = 0,7857 tCO2/t lubja kohta.

(4) Tööstusharudes, kus CO2 väljutatakse välisõhku mitteenergeetiliste protsesside tagajärjel, arvutatakse CO2-heide gigagrammides (GgCO2) järgmist valemit kasutades:

MCO2 = 10–³ × T × CaOT × qCO2,
kus
T – materjali lõpptoodang, t;
CaOT – CaO sisaldus lõpptoodangus, %;
qCO2 – CO2 eriheide, tCO2/t toodangu kohta.

§ 11. Määruse jõustumine

Käesolev määrus jõustub 2017. aasta 1. jaanuaril.