Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord

§ 1. Reguleerimisala

(1) Käesoleva määrusega kehtestatakse kooskõlas karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustikuga tervisekahjustuse kohtuarstliku ekspertiisi tegemise ja ekspertiisiakti koostamise kord.

(2) Tervisekahjustus käesoleva määruse mõttes on organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel.

§ 2. Tervisekahjustuse tuvastamine

(1) Tervisekahjustus tuvastatakse objektiivsete uuringute ja kliinilise leiu alusel.

(2) Tervisekahjustuse tuvastamisel arvestatakse isiku varasemat terviseseisundit, kui see on seotud temale tekitatud tervisekahjustusega.

§ 3. Kohtuarstlik ekspertiis

Tervisekahjustuse tuvastamiseks teeb kohtuarstliku ekspertiisi kohtuarst või eksperdiks määratud muu isik (edaspidi ekspert) uurija, prokuröri või kohtu määruse alusel.

§ 4. Ekspertiisiakt

Tervisekahjustuse kohtuarstliku ekspertiisi kohta koostab ekspert ekspertiisiakti kooskõlas kriminaalmenetluse seadustikuga.

§ 5. Eksperdiarvamus

(1) Ekspertiisiakti lõpposas annab ekspert eksperdiarvamuse, milles märgitakse:

1) tervisekahjustuse olemasolu või puudumine;

2) tervisekahjustuse olemus (diagnoos);

3) tervisekahjustuse tekkimise viis;

4) vajaduse korral hinnang isiku varasema terviseseisundi ja tervisekahjustuse seose kohta;

5) tervisekahjustuse eluohtlikkus;

6) tervisekahjustuse kestus;

7) ekspertiisiülesandest lähtuvad muud järeldused.

(2) Ekspert kirjeldab tervisekahjustuse kestust, arvestades tervisekahjustusest paranemise keskmist aega, järgmiselt:

1) tervisekahjustus, mis kestab kuni neli nädalat;

2) tervisekahjustus, mis kestab rohkem kui neli nädalat ja vähem kui neli kuud;

3) tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli kuud.

§ 6. Ekspertiisiakti vormistamise tähtaeg

Ekspertiisiakt vormistatakse ühe kuu jooksul uuringute lõpetamise ja ekspertiisiks vajalike ravidokumentide saabumise päevast arvates.

§ 7. Eluohtlik tervisekahjustus

(1) Eluohtlik on tervisekahjustus, mis ohustab kannatanu elu tervisekahjustuse tekitamise ajal või selle järel, olenemata arstiabi osutamisest, haiguse kulust, paranemise ajast ja lõpptulemusest.

(2) Eluohtlikud tervisekahjustused on:

1) koljupõhimikuluu või koljuvõlviluu kinnine murd, millega kaasneb raske peaajukahjustus;

2) koljupõhimikuluu või koljuvõlviluu lahtine murd;

3) raske peaajupõrutus või muu raske peaajukahjustus;

4) lülisambakanalisse ulatuv haav, sh seljaaju funktsiooni kahjustuseta;

5) esimese või teise kaelalülikeha- või lülikaare- või telglülihambamurd, sh seljaaju funktsiooni kahjustuseta;

6) muu kaelalüli või rinna- või nimmelüli vigastus, millega kaasneb seljaaju funktsiooni raske kahjustus;

7) seljaajuvigastus, millega kaasneb seljaaju funktsiooni raske kahjustus;

8) kõrisse, neelu, hingetorusse, söögitorusse, kilpnäärmesse või harknäärmesse ulatuv haav (kõigi koekihtide läbistus);

9) rindkere- või kõhuõõnde ulatuv haav;

10) Repealed

11) Repealed

12) rindkere või kõhuõõne kinnine vigastus, millega kaasneb elundi funktsiooni raske kahjustus;

13) pika toruluu (õlavarreluu, reieluu või sääreluu) lahtine murd;

14) aordi, ühise, sisemise või välise unearteri, rangluualuse arteri, õlavarrearteri, kaenlaarteri, reiearteri, põlveõndlaarteri, küünar- ja kodarluuarteri, sääre- ja pindluuarteri ning neid saatvate veenide vigastus;

14¹) muude arterite ja neid saatvate veenide vigastus, kui verejooksu peatamiseks on vaja rakendada invasiivseid ravimeetodeid;

15) III-IV järgu põletus, kui on kahjustatud üle 15% kehapinnast; III järgu põletus, kui on kahjustatud üle 20% kehapinnast; II järgu põletus, kui on kahjustatud üle 30% kehapinnast.

(3) Tervisekahjustus võib olla eluohtlik, kui sellega kaasneb mõni järgmistest seisunditest:

1) šokk;

2) teadvushäire, mis nõuab arstiabi eluliste funktsioonide toetamiseks;

3) äge südamepuudulikkus;

4) äge hingamispuudulikkus;

5) hapnikupuudus ajuverevarustuse häirete ja väljakujunenud muutustega näol ning kaelaelundites, mis on objektiivselt tuvastatud ja mille põhjuseks on kaelaelundite pigistamine või mehaanilise lämbuse tekitamine muul viisil;

6) sepsis;

7) kehapiirkonna või organi või selle osa vereringe häire, mis põhjustab infarkti, gangreeni või embooliat;

8) Repealed

§ 8. Tervisehäire

(1) Tervisehäire käesoleva määruse tähenduses on selline tervisekahjustus, mis seisneb organismi elutegevuse häires, mida hinnatakse sellest paranemise kestuse või üldise püsiva töövõime kaotuse ulatusena.

(2) Töövõimet hindab töövõimetoetuse seaduse § 3 alusel Eesti Töötukassa.

§ 9. Psüühikahäire

(1) Vajaduse korral tehakse tervisekahjustuse kohtuarstlik ekspertiis koos psühhiaatriga (komisjoniekspertiis).

(2) Psüühikahäire diagnoos ja häire põhjuslik seos saadud tervisekahjustusega tuvastatakse kohtupsühhiaatriaekspertiisiga.

§ 10. Raseduse katkemine

(1) Raseduse katkemine on tervisekahjustus raseduse kestusest sõltumata, välja arvatud juhul, kui katkemine on seotud organismi iseärasustega või isiku haigusega.

(2) Kui see on vajalik, tehakse raseduse katkemise korral kohtuarstlik ekspertiis koos naistearstiga (komisjoniekspertiis).

§ 11. Nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus

Nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus on selline vigastus, mida ei saa korrigeerida meditsiiniliste ravimeetoditega.

§ 12. Elundi kaotus või elundi tegevuse lakkamine

(1) Elundi kaotus on kuulmis-, nägemis-, kõne-, sugu- või muu organi eraldamine kehast.

(2) Elundi tegevuse lakkamine on selle püsiv halvatus või muu püsiv tegevusetusseisund.

§ 13. Nägemise kaotus

(1) Nägemise kaotus on:

1) mõlema silma nägemise täielik püsiv kaotus;

2) seisund, mille korral esineb mõlemast silmast nägemise halvenemine nägemisteravuseni 0,04 ja vähem.

3) Repealed

(2) Nägemisteravuse kindlaksmääramisel ei arvestata meditsiinilis-tehniliste abivahenditega (prillid või kontaktläätsed) korrigeeritud näitajaid.

§ 14. Kuulmise kaotus

(1) Kuulmise kaotus on mõlema kõrva täielik kurtus või pöördumatu kuulmiskahjustus, mille korral kuulmine on vähenenud 70–80 dB võrreldes paremini kuulva kõrvaga.

(2) Kuulmise kaotuse kindlaksmääramisel ei arvestata meditsiinilis-tehniliste abivahenditega (kuuldeaparaat) korrigeeritud näitajaid.

§ 15. Keele kaotus

Keele kaotus on võimetus väljendada oma mõtteid häälikutega viisil, mis on teistele isikutele arusaadavad (kõneorgani kaotusest tingitud kõnevõimetus).

§ 16. Liikumisorgani kaotus

(1) Jäseme kaotus on:

1) kogu jäseme eraldamine kehast;

2) jäseme amputatsioon kõrgemalt kui küünar- või põlveliiges.

(2) Jäseme tegevuse lakkamine on selle püsiv halvatus või muu püsiv tegevusetusseisund või muu raske funktsioonikahjustus.

§ 17. Suguvõime kaotus

Suguvõime kaotus on suguühte-, sigitamis-, viljastumis- või sünnitusvõime kaotus.

§ 17¹. Raske parandamatu haigus

Raske parandamatu haigus käesoleva määruse tähenduses on krooniline haigus, millega kaasneb mõni järgmistest seisunditest:

1) pahaloomulise kasvaja vaevusi leevendatakse toetava raviga, kui onkospetsiifilist ravi ei ole võimalik rakendada;

2) rakendatakse dialüüsravi;

3) rakendatakse juhitavat hingamist või pidevat hapnikravi hingamispuudulikkuse tõttu;

4) isik on püsivalt voodihaige ja vajab ööpäev läbi kõrvalabi;

5) muu terviseseisund, mis ei ole ravitav ja põhjustab isikule püsivaid tegutsemispiiranguid.

§ 18. Jõustumine

Määrus jõustub 1. septembril 2002. a.