Tarbijalepingute ebaõiglaste tingimuste direktiiv 93/13/EMÜ (Ebaõiglaste tingimuste direktiiv)
действуетс 28.05.2022· Euroopa Liit
Содержание
Нажмите на точку перед параграфом, частью или пунктом: точная ссылка, ссылка на место, объяснение, история редакций, судебная практика и заметки.
Artikkel 1
Artikkel 2 Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
ebaõiglased tingimused — artiklis 3 kindlaksmääratud lepingutingimused;
tarbija — füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega;
►C2 müüja või teenuste osutaja — füüsiline või juriidiline isik, kes ◄ käesoleva direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus- või kutsetegevusega, olenemata sellest, kas ettevõte on era- või riigiomanduses.
Artikkel 3 Asjaolu, et tingimuse teatavad aspektid või üks konkreetne tingimus on eraldi kokku lepitud, ei välista käesoleva artikli kohaldamist lepingu ülejäänud osa suhtes, kui lepingu üldhinnangu põhjal selgub, et leping on ikkagi eelnevalt koostatud tüüpleping.
Kui müüja või teenuste osutaja väidab, et tüüptingimus on eraldi kokku lepitud, langeb selle tõendamiskohustus temale.
Artikkel 4 ▼C1
Artikkel 5 Lepingutes, mille kõik või teatavad tarbijale pakutavad tingimused esitatakse kirjalikult, peavad kõnealused tingimused olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Kui tingimuse tähenduse suhtes on kahtlusi, tuleb kohaldada tarbijale kõige soodsamat tõlgendust. Seda tõlgendamiseeskirja ei kohaldata artikli 7 lõikega 2 ettenähtud menetluste puhul.
Artikkel 6
Artikkel 7
Artikkel 8 Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase.
Artikkel 8a Kui liikmesriik võtab vastu sätted vastavalt artiklile 8, teavitab ta sellest ning kõikidest edasistest muudatustest komisjoni, eelkõige kui kõnealused sätted:
Artikkel 8b Liikmesriigid tagavad, et karistuste määramisel võetakse asjakohasel juhul arvesse järgmisi kriteeriume, mille loetelu on mitteammendav ja näitlik:
rikkumise laad, raskusaste, ulatus ja kestus;
meetmed, mille müüja või teenuste osutaja on võtnud tarbijate kantud kahju leevendamiseks või heastamiseks;
müüja või teenuste osutaja toime pandud varasemad rikkumised;
rikkumisest müüjale või teenuste osutajale tulenenud rahaline kasu või rikkumise abil välditud kahju juhul, kui asjakohased andmed on kättesaadavad;
müüjale või teenuste osutajale teistes liikmesriikides sama rikkumise eest määratud karistused piiriüleste juhtumite puhul, kui teave selliste karistuste kohta on kättesaadav Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/2394 ( 1 ) loodud mehhanismi kaudu;
juhtumi asjaolude suhtes kohaldatavad muud raskendavad või kergendavad tegurid.