Maaparandussüsteemi projekteerimisnormid

§ 1. Reguleerimisala

(1) Määrusega kehtestatakse maaparandussüsteemi projekteerimisnormid (edaspidi projekteerimisnormid) järgmiste maaparandussüsteemi projekteerimistööde tegemiseks:

1) kultuurtehniliste tööde projekteerimine;

2) hüdroloogiliste karakteristikute määramine;

3) eesvoolu projekteerimine;

4) põllumajandusmaa kraavkuivendussüsteemi projekteerimine;

5) põllumajandusmaa drenaažkuivendussüsteemi projekteerimine;

6) metsamaa kuivendussüsteemi projekteerimine;

7) maaparandussüsteemi keskkonnakaitserajatise projekteerimine;

8) maaparandussüsteemi teenindava tee projekteerimine.

(2) Uue või rekonstrueeritava maaparandussüsteemi ehitusprojekt koostatakse Maa- ja Ruumiameti antavate maaparandussüsteemi projekteerimistingimuste (edaspidi projekteerimistingimused) ja projekteerimisnormide alusel.

§ 2. Maaparandussüsteemi projekteerimise üldnormid

(1) Maatulundusmaa kuivenduse intensiivsusaste ja kuivendusviis määratakse, lähtudes lisa 1 tabelist 1.

(2) Kuivenduskraavid (edaspidi kraav) ja teed projekteeritakse haritaval maal võimalikult sirged ja omavahel paralleelsed, kulgema mööda kõlviku pikemat külge ja mullastikuliselt sarnaseid kõlvikuid võimalikult vähe tükeldades.

(3) Eesvoolu kohta tehakse hüdrauliline arvutus, kui selle valgala pindala on põllumajandusmaal üle kahe ruutkilomeetri ja metsamaal üle viie ruutkilomeetri.

(4) Keskkonnakaitse tagamiseks projekteeritakse vajaduse korral asjakohane keskkonnakaitserajatis. Eesvoolule projekteeritakse keskkonnakaitserajatis, kui see on vajalik suubla ja eesvoolu ökoloogilise seisundi või ökoloogilise potentsiaali parandamiseks või halvenemise vältimiseks, samuti muu looduskahju vähendamiseks.

(5) Keskkonnakaitserajatis projekteeritakse selliselt, et oleks välistatud maaparandussüsteemi toimimisvõime kahjustamine.

(6) Põllumajandusmaal maaparandussüsteemi ehitise, maaparandussüsteemi maa-alal sulglohu avamise ja maapinna planeerimise kavandamisel projekteeritakse maaparandusseaduse § 9 lõikes 3 nimetatud tööd.

(7) Maaparandussüsteemi rekonstrueerimisel võib projekteerida reguleeriva võrgu pindala kuni kümneprotsendilise, kuid mitte üle kümnehektarilise suurenemise võrreldes olemasoleva maaparandussüsteemi reguleeriva võrgu pindalaga.

(8) Tehniliste jooniste vormistamisel juhindutakse üldjuhul maaparandusrajatiste tüüpjoonistes (edaspidi tüüpjoonised) toodud joonistest ja leppemärkidest ning muude situatsioonielementide kujutamisel majandus- ja taristuministri 14. aprilli 2016. a määruse nr 34 „Topo-geodeetilisele uuringule ja teostusmõõdistamisele esitatavad nõuded” lisades nimetatud leppemärkidest ja kihijaotusest. Muude leppemärkide kasutamise korral antakse selgitused joonistel.

(9) Tüüpjoonised on avalikustatud Maa- ja Ruumiameti veebilehel.

§ 3. Kultuurtehniliste tööde projekteerimine

(1) Puittaimestiku ja kändude eemaldamine projekteeritakse kultuurtehniliste erimite ning veejuhtmete ja teetrasside kaupa. Selle maa-ala pindala, millelt puittaimestik ja kännustik tuleb eemaldada, arvutatakse, arvestades maaeluministri 20. detsembri 2018. a määruse nr 77 „Maaparanduse uurimistöö nõuded” § 20 lõigetes 2–7 sätestatud puittaimestiku liigitust.

(2) Komposteerunud kännuvalli laialiajamine projekteeritakse koos kändude ja vajaduse korral kivide äraveoga ning vallialuse maa tasandamisega. Kui laialiaetava kännuvalli mahust moodustavad üle kümne protsendi kännud või kivid, nähakse ette kändude või kivide täiendav äravedu.

(3) Haritavalt maalt kavandatakse koristada:

1) enne maaparandussüsteemi valmimist maapinnal paiknevad vähemalt 12 sentimeetri suuruse läbimõõduga kivid;

2) maa kasutamist segavad kivivared;

3) omaniku soovil sellised lagunenud kiviaiad, mida ei kavatseta taastada.

§ 4. Hüdroloogilised karakteristikud

Hüdroloogilised karakteristikud maaparandussüsteemi projekteerimisel on:

1) valgala pindala F ruutkilomeetrites või hektarites;

2) äravoolumoodul q liitrit sekundis ruutkilomeetri kohta või liitrit sekundis hektari kohta;

3) vooluhulk Q kuupmeetrites sekundis või liitrites sekundis.

§ 5. Hüdroloogiliste karakteristikute määramine

(1) Hüdroloogilised karakteristikud määratakse:

1) hüdromeetriliste vaatlusandmete alusel;

2) ebapiisavate hüdromeetriliste vaatlusandmete korral vaatlusrea pikendamise teel analoog-veejuhtme pika vaatlusrea andmete alusel;

3) vaatlusandmete puudumise korral asjakohaste empiiriliste valemite, kartogrammide ja juhendite abil.

(2) Analoog-veejuhtmeks valitakse:

1) määratavale veejuhtmele võimalikult lähedal paiknev veejuhe;

2) võrreldavate äravoolu moodustumise tingimustega veejuhe;

3) veejuhe, mille valgala pindala ei erine määratava veejuhtme valgala pindalast üle kümne korra;

4) veejuhe, mille looduslikku äravoolu inimtegevuse oluliselt ei mõjuta.

(3) Juhend maaparandussüsteemi eesvoolu äravoolu arvutamiseks on avalikustatud Maa- ja Ruumiameti veebilehel.

§ 6. Voolusängi karakteristikud

(1) Eesvoolu projekteerimiseks vajalikud voolusängi karakteristikud on:

1) voolusängi sügavus H meetrites;

2) voolusängi pealtlaius b meetrites;

3) voolusängi nõlvustegur m;

4) voolusängi karedusarv n;

5) voolusängi põhja lang i promillides;

6) voolusängi kõverusraadius R0 meetrites;

7) voolu hüdrauliline raadius R meetrites;

8) voolu sügavus h meetrites;

9) voolu ristlõike pindala ω ruutmeetrites;

10) voolukiirus v meetrites sekundis.

(2) Eesvoolu ja selle koosseisu kuuluvate ehitiste projekteerimise alusandmed on esitatud lisa 1 tabelis 2.

§ 7. Eesvoolu trassi projekteerimine

(1) Eesvoolu trass projekteeritakse maapinna reljeefi madalamat kohta mööda võimalikult püsivasse ja kergesti kaevatavasse pinnasesse.

(2) Eesvoolu trassi turbapinnasesse projekteerimisel arvestatakse mineraalse aluspõhja reljeefi ja võimaluse korral projekteeritakse eesvoolu trass aluspõhja madalamale kohale.

(3) Eesvoolu trassi käänakud projekteeritakse sujuvatena. Vastassuunaliste käänakute ühendamisel jäetakse kõverate vahele vähemalt kõverusraadiuse pikkune sirge lõik. Käänaku kõverusraadiuse projekteerimisel arvestatakse järgmist:

1) kui eesvoolu maksimaalne vooluhulk on kuni viis kuupmeetrit sekundis, projekteeritakse käänaku kõverusraadiuseks viiekordne voolu pealtlaius;

2) kui eesvoolu maksimaalne vooluhulk on üle viie kuupmeetri sekundis, määratakse käänaku kõverusraadius valemiga:
R0 = 100 R¹,⁵,
kus
R0 – voolusängi kõverusraadius meetrites;
R – voolu hüdrauliline raadius meetrites.

§ 8. Eesvoolu voolusängi ristlõike projekteerimine

(1) Eesvoolu voolusängi ristlõige projekteeritakse, arvestades pinnast, voolusängi suurimat sügavust ja arvutuslikku vooluhulka.

(2) Kui eesvoolu arvutuslik vooluhulk on väiksem kui kümme kuupmeetrit sekundis ja voolusängi suurim sügavus on väiksem kui 2,5 meetrit või sellega võrdne, siis projekteeritakse eesvoolu voolusängi ristlõige trapetsikujuline.

(3) Kui eesvoolu arvutuslik vooluhulk on 10–25 kuupmeetrit sekundis ja voolusängi suurim sügavus on kuni 3,5 meetrit, siis projekteeritakse:

1) pinnases, milles vähemalt kahemillimeetrise läbimõõduga fraktsiooni massi osakaal on üle 25 protsendi, voolusängi ristlõige trapetsikujuline;

2) peeneteralises ja tolmjas pinnases ning liival lasuvas turbas voolusängi paraboolikujuline ristlõige või kombineeritud ristlõige, mis alumises osas on paraboolikujuline ja ülemises osas trapetsikujuline.

(4) Eesvoolu trapetsikujulise ristlõikega voolusängi nõlvustegurid on esitatud lisa 1 tabelis 3.

(5) Kihilises pinnases ja üle viie meetri sügavuse voolusängi puhul projekteeritakse eesvoolu voolusängi ristlõige, arvestades nõlvade püsivusarvutust.

§ 9. Eesvoolu voolusängi sügavuse projekteerimine

(1) Lähtudes lisa 1 tabelis 2 esitatud alusandmetest, projekteeritakse § 2 lõikes 3 nimetatud eesvoolu voolusängi sügavus järgmiselt:

1) kui eesvoolu suubub teine § 2 lõikes 3 nimetatud eesvool, projekteeritakse eesvool sellise sügavusega, et tema arvutuslik veetase ja suubuva eesvoolu arvutuslik veetase oleks samal kõrgusel;

2) kui eesvoolu suubub selline eesvool, mille kohta ei tehta § 2 lõikes 3 nimetatud hüdraulilist arvutust, projekteeritakse eesvool sellise sügavusega, et suubuva veejuhtme põhi oleks kümme sentimeetrit allpool eesvoolu arvutuslikust veetasemest;

3) eesvool projekteeritakse sellise sügavusega, et eesvoolu arvutuslik veetase oleks kümme sentimeetrit allpool drenaažikollektori suudmetoru põhjast;

4) eesvool projekteeritakse sellise sügavusega, et suve-sügise suurim päevakeskmine veetase ei tooks kaasa vee paisutamist drenaažis ega kuivenduskraavides.

(2) Kevadise suurima päevakeskmise veetaseme alusel määratakse üleujutuspiirkonna suurus. Kui projekteerimistingimuste kohaselt tuleb üleujutust vältida, projekteeritakse eesvoolu voolusäng sellise kuju ja sügavusega, et kevadise suurima päevakeskmise vooluhulga korral jääb veetase eesvoolus selle kaldast madalamale.

(3) Lõike 1 punktides 1–3 nimetatud arvutuslik veetase on sügisene üheprotsendilise ületustõenäosusega keskmine veetase.

(4) Hüdrauliline arvutus tehakse eesvoolu järgmistes punktides:

1) põllumajandusmaal asuva eesvoolu profiilis, kus valgala pindala on kaks ruutkilomeetrit, ja metsamaal asuva eesvoolu profiilis, kus valgala pindala on viis ruutkilomeetrit;

2) paragrahvi 2 lõikes 3 nimetatud eesvoolu suubumiskohas;

3) langu murdepunktis mõlema langu järgi ning kui voolu arvutuslik sügavus erineb üle 30 sentimeetri, arvutatakse ka veepinna lang- või paisjoon;

4) ühtlase languga lõigus, kui eesvoolu valgala pindala muutub üle 20 protsendi.

(5) Hüdraulilise arvutuse tegemiseks vajalikud voolusängi karedusarvud on esitatud lisa 1 tabelites 4 ja 5.

(6) Sellise eesvoolu põhi, mille kohta ei tehta § 2 lõikes 3 nimetatud hüdraulilist arvutust, projekteeritakse suubuva eesvoolu põhja kõrgusele või vähemalt 20 sentimeetrit allapoole drenaažikollektori põhja.

§ 10. Eesvoolu põhja langu projekteerimine

(1) Eesvoolu vähim lubatud põhja lang on 0,3 promilli.

(2) Eesvoolu põhja langu projekteerimisel määratakse voolusängis settimise või uhtumise võimalikkus.

(3) Paragrahvi 2 lõikes 3 nimetatud eesvoolul peab voolukiirus settimise takistamiseks olema üle 0,2 meetri sekundis. Vähim lubatav voolukiirus arvutatakse valemiga:

vmin = 0,3R⁰,²⁵,
kus
vmin – vähim lubatav voolukiirus meetrites sekundis;
R – voolu hüdrauliline raadius meetrites.

(4) Paragrahvi 2 lõikes 3 nimetatud eesvoolul uhtumise võimalikkuse määramiseks võrreldakse maksimaalset arvutuslikku voolukiirust lisa 1 tabelites 6–8 esitatud asjakohase pinnaseliigi kohta kehtestatud lubatud voolukiiruse ülempiiriga. Kui arvutuslik maksimaalne voolukiirus on suurem kui asjakohase pinnaseliigi puhul lubatud, rajatakse lisa 1 tabelis 9 esitatud voolukiirusele sobiv kindlustis.

(5) Kui lõikes 4 nimetatud kindlustist ei ole tehnoloogilistel või majanduslikel põhjustel võimalik rajada, siis vähendatakse eesvoolu langu ning projekteeritakse sobivatesse kohtadesse kindlustatud astangud.

(6) Sellise eesvoolu uhtumisohtu, mille kohta ei tehta § 2 lõikes 3 nimetatud hüdraulilist arvutust uhtumise võimalikkus määratakse lisa 2 joonise 1 alusel.

§ 11. Eesvoolu rekonstrueerimine

(1) Kui kavandatava inimtegevuse tulemusena suureneb eesvoolu valgala, muutub sellel maakasutus või juhitakse eesvoolu lisavett, kontrollitakse arvutustega eesvoolu ristlõike ja eesvoolul asuvate rajatiste avade suuruse vastavust nõuetele.

(2) Eesvool rekonstrueeritakse, kui:

1) lõikes 1 nimetatud arvutuse tulemusena selgub, et eesvoolu ristlõike ja eesvoolul asuvate rajatiste avade suurus ei vasta nõuetele;

2) sette keskmine maht eesvoolu ühe meetri kohta on üle 1,2 kuupmeetri või kui üle kümne ruutkilomeetri suuruse valgalaga eesvoolu settekihi keskmine paksus on üle 0,5 meetri.

(3) Kui kavandatakse lõike 2 punktis 2 nimetatud sette eemaldamist eesvoolust, mille nõlvad on stabiliseerunud, kavandatakse kaevetööd ainult eesvoolu nõlva allosas, taastades eesvoolu projektsügavuse.

(4) Kui eesvoolu põhja ladestunud settes on moodustunud stabiilne looklev madalvee voolusäng, mille põhja kõrgus vastab nõuetele, kaalutakse projekteerimisel lahendust, kus suurvee läbilaskmiseks laiendatakse eesvoolu ristlõiget selliselt, et eesvoolus sette ladestumiseks moodustuks lisa 2 joonise 2 kohane lammiala.

§ 12. Kraavkuivendussüsteemi projekteerimise üldnormid

(1) Kraavkuivendussüsteem projekteeritakse vähemalt mõõtkava 1 : 5000 täpsusele vastavale kaardile.

(2) Kraavid projekteeritakse:

1) võimalikult sirged ja lühikesed;

2) võimalikult risti maapinna languga;

3) omavahel ja kõlviku pikema küljega võimalikult paralleelselt;

4) mineraalpinnases maapinna reljeefi võimalikult madalamasse osasse ja turbapinnases turbalasundi sügavamasse osasse;

5) püsiva voolusängiga;

6) vältides võimaluse korral lõikumist tehnorajatise ja -võrguga;

7) teega ristumisel 70–110-kraadise nurga all.

(3) Kraavid ühendatakse omavahel või eesvooluga 45–90-kraadise nurga all.

(4) Kuivenduskraavi keskmiseks sügavuseks projekteeritakse mineraalpinnases 1,0 meeter ja turbapinnases turba arvutuslikku vajumist arvesse võttes 1,3 meetrit.

(5) Kuivenduskraavi põhja lubatud vähim lang on 0,5 promilli.

(6) Kuivendamata maa-alalt valguva pinnavee ära juhtimiseks projekteeritakse vähemalt ühe meetri sügavune piirdekraav. Kui piirdekraav peab ära juhtima ka juurde valguva põhjavee, projekteeritakse vähemalt 1,3 meetri sügavune piirdekraav.

(7) Piirdekraav ühendatakse eesvooluga otse või juhitakse vesi piirdekraavist kraavikaevu kaudu drenaažikollektorisse.

§ 13. Kuivenduskraavi ristlõike projekteerimine

(1) Kraavi ristlõige projekteeritakse trapetsikujuline. Kraavi põhja vähimaks laiuseks projekteeritakse:

1) rähavabas pinnases ja teljelt kaevamisel 0,4 meetrit;

2) rähases pinnases ja külgkaevamisel 0,6 meetrit.

(2) Kuivenduskraavi nõlvustegurid on esitatud lisa 1 tabelis 10.

(3) Kraavi eesvoolu või teise kraavi suubumine projekteeritakse, arvestades järgmist:

1) kui kraavi suubub § 2 lõikes 3 nimetatud eesvoolu, projekteeritakse suubuva kraavi põhi kümme sentimeetrit allapoole eesvoolu arvutuslikku veetaset;

2) kui kraav suubub eesvoolu, mille kohta ei tehta § 2 lõikes 3 nimetatud hüdraulilist arvutust, või teise kraavi, projekteeritakse kraavi põhi vett vastu võtva eesvoolu või kraavi põhja kõrgusele;

3) kui kraav suubub sellest oluliselt sügavamasse eesvoolu, projekteeritakse suubumine kraaviühenduse kaudu.

§ 14. Kuivenduskraavide vahekaugus

Põllumajandusmaal projekteeritakse kuivenduskraavide vahekaugus kuni kolm korda suurem kui samal alal vajalik dreenide vahekaugus, kuid mitte vähem kui 30 meetrit.

§ 15. Drenaažisüsteemi projekteerimise üldnormid

(1) Drenaažisüsteem koosneb:

1) dreenidest;

2) drenaažikollektorist;

3) drenaažiarmatuurist.

(2) Drenaažisüsteem projekteeritakse vähemalt mõõtkava 1 : 2000 täpsusele vastavale topograafilisele kaardile, millele on kantud mullastiku ja muud projekteerimistingimustes nõutud andmed.

(3) Drenaažisüsteemis dreenide suuna projekteerimisel arvestatakse järgmist:

1) vähemalt viiepromillise maapinna langu korral projekteeritakse dreenid kõrgest põhjavee tasemest ja sademeveest põhjustatud liigniiskel maa-alal või sademeveest põhjustatud liigniiskes savi- ja liivsavipinnases võimalikult risti maapinna languga;

2) kuni viiepromillise maapinna langu korral projekteeritakse dreenid maapinna langu suunas.

(4) Drenaažisüsteemi projekteerimisel arvestatakse maapinna reljeefi, pinnase lõimist ja mullastiku liigniiskuse astet.

(5) Kollektorite ja dreenide paiknemine projekteeritakse võimalikult korrapäraselt.

(6) Olemasoleva kraavi asendamisel drenaažitoruga projekteeritakse see loodusliku struktuuriga pinnasesse.

(7) Kuivendamata maa-alalt valguva pinnavee ära suunamiseks projekteeritakse piirdekraav, arvestades § 12 lõigetes 6 ja 7 sätestatut.

(8) Drenaažisüsteemi reguleeriva võrgu piiri määramisel ja drenaažisüsteemi rajatiste omavahelise paiknemise projekteerimisel lähtutakse lisa 2 joonisel 3 kujutatud vahekaugustest.

§ 16. Dreenide projekteerimisnormid

(1) Dreenide arvutuslik sügavus, vahekaugus ja läbimõõt määratakse, arvestades projekteeritavat kuivendusintensiivsuse astet, pinnase liiki ja lisa 1 tabelis 11 esitatud kuivendatava mulla liigniiskuse astet.

(2) Dreeni vähim lubatud lang on 3 promilli.

(3) Üle 250 meetri pikkuse dreeni alumise osa läbimõõt määratakse hüdraulilise arvutusega.

§ 17. Dreenide sügavuse projekteerimisnormid

(1) Dreeni arvutuslikuks sügavuseks projekteeritakse mineraalpinnases 1,0 meeter ja turbapinnases 1,3 meetrit.

(2) Dreeni vähimaks sügavuseks võib mineraalpinnases üksikutes punktides projekteerida 0,7 meetrit ja turbapinnases 0,9 meetrit.

(3) Dreeni rajamissügavuseks projekteeritakse mineraalpinnases lõikes 1 nimetatud dreeni arvutuslik sügavus, turbapinnases lisatakse sellele dreenist ülespoole jääva turbakihi arvutuslik vajum.

(4) Dreeni rajamissügavus varem kuivendamata üle kahe meetri paksuse turbalasundiga madalsoos määratakse, arvestades lisa 1 tabeli 12 kohast dreeni arvutuslikku sügavust ja turba lagunemisastet.

(5) Kui turba lasundi paksus on alla kahe meetri, siis määratakse turba vajum lisa 1 tabeli 13 alusel.

(6) Dreeni vajum arvutatakse valemiga:
kus
h – dreeni vajum meetrites;
R – turba lagunemisaste protsentides;
t 0 – dreeni rajamissügavus meetrites;
H – turbalasundi paksus meetrites.

§ 18. Dreenide vahekauguse projekteerimisnormid

(1) Dreenide vahekaugus ühtlases mineraalpinnases määratakse lisa 1 tabelis 14 esitatud andmete alusel ja sügavas madalsoos lisa 1 tabelis 15 esitatud andmete alusel olenevalt pinnase filtratsioonimoodulist, mulla liigniiskuse astmest ja dreenide arvutuslikust sügavusest. Ligikaudu võib filtratsioonimoodulit hinnata mineraalpinnases lõimise ja turbapinnases lagunemisastme alusel.

(2) Turvasmullad jagatakse liigniiskuse astmetesse kogemusliku grupeerimise alusel, arvestades olemasolevaid äravoolu mõõtmisandmeid.

(3) Dreenide arvutuslik vahekaugus kihilises pinnases määratakse valemiga:
kus
E – dreenide projektvahekaugus meetrites;
Eü, Ea – dreenide vahekaugus dreenist ülal- ja allpool paikneva aktiivtsooni osa kohta;
m, n – aktiivtsooni kihtide arv dreenist ülal- ja allpool;
Eüi, Eai – dreenide vahekaugus asjaomase kihi kohta dreenidest ülal- ja allpool, lähtudes lisa 1 tabelitest 14 ja 15;
hüi, hai – kihi paksus sentimeetrites;
züi, zai – kihi keskosa kaugus aktiivtsooni ülemisest või alumisest piirist sentimeetrites.

(4) Kihiliseks loetakse pinnas, mille vertikaalprofiilis on dreeni aktiivtsoonis pärast kuivendamist mitu oluliselt erineva veeläbilaskvusega kihti.

(5) Aktiivtsooni moodustab dreenitorust võrdsel määral üles- ja allapoole ulatuv pinnas, mille kogupaksus on üks meeter.

(6) Dreenide arvutusliku vahekauguse kihilises pinnases võib määrata ka tüüpjooniste asjakohase nomogrammi alusel.

§ 19. Drenaažitorustiku konstruktsiooni projekteerimisnormid

(1) Drenaažitorustiku konstruktsioon projekteeritakse, arvestades pinnase liiki drenaaži rajamissügavuses järgmiselt:

1) turbas, mille lagunemisaste on kuni 35 protsenti, drenaažitorustikku kattematerjaliga ei kaeta;

2) savi-, raske liivsavi- ja turbapinnases, mille lagunemisaste on üle 35 protsendi, kaetakse drenaažitorustik vähemalt viie sentimeetri paksuse filtermaterjali kihiga;

3) punktides 1 ja 2 nimetamata pinnastes kaetakse drenaažitorustik kogu toru perimeetri ulatuses kattematerjaliga.

(2) Turbapinnases võib filtermaterjali asemel kasutada kookoskiuga või muu orgaanilise mahulise kattematerjaliga mähitud toru.

(3) Liiva- ja saviliivapinnasesse rajatava drenaaži kattematerjal projekteeritakse selle poorsusnäitaja O90 ja pinnase lõimisenäitaja d90 suhtarvu (edaspidi O90/d90 ) alusel.

(4) Poorsusnäitaja O90 on drenaaži kattematerjali selle poori läbimõõt, millest 90% poore on väiksema läbimõõduga.

(5) Lõimisenäitaja d90 on selle pinnaseosakese läbimõõt, millest 90% pinnaseosakesi on väiksema läbimõõduga.

(6) Lõikes 2 nimetatud liivapinnasesse projekteeritud kattematerjal on nõuetekohane, kui see vastab järgmistele tingimustele:

1) kattematerjali poorsusnäitaja O90 on suurem kui 0,2 millimeetrit;

2) vähemalt viie millimeetri paksuse kattematerjali kasutamise korral on O90/d90 väiksem kui viis;

3) 1–5 millimeetri paksuse kattematerjali kasutamise korral on O90/d90 vahemikus 2,5–5.

(7) Pinnase rauaookriga ummistumise ohu korral projekteeritakse drenaažitorustiku vähimaks nimiläbimõõduks 75 millimeetrit.

(8) Pinnase rauaookriga ummistumise ohu korral, kui kahevalentse rauaühendi (edaspidi Fe++) sisaldus põhjavees on üle kolme milligrammi liitri kohta, kaetakse drenaažitorustik pealt kahe kolmandiku toru perimeetri ulatuses vähemalt viie sentimeetri paksuse orgaanilise filtermaterjaliga, nagu näiteks puitlaastud, turbasõelmed, purustatud pilliroog.

(9) Dreenide vahekaugust vähendatakse kuni kümme protsenti, kui Fe++ sisaldus põhjavees on 3–8 milligrammi liitri kohta, ja kuni 20 protsenti, kui Fe++ sisaldus põhjavees on 9–14 milligrammi liitri kohta.

(10) Dreenid projekteeritakse plastlainetorudest arvestades lisa 1 tabelis 18 esitatud nimiläbimõõte. Dreenitoru väikseim lubatud nimiläbimõõt on 60 millimeetrit.

§ 20. Drenaažikollektori projekteerimisnormid

(1) Drenaažikollektor projekteeritakse:

1) võimalikult sirgena maapinna reljeefi madalamasse osasse;

2) pajudest ja paplitest vähemalt 20 meetri kaugusele, teistest puittaimedest vähemalt kümne meetri kaugusele;

3) puittaimestikuga ala läbivas lõigus veetihedana;

4) suubuma eesvoolu pärivoolu 60–90-kraadise nurga all;

5) arvestusega, et dreenid ühendatakse kollektoriga risti või pärivoolu asjakohaste ühendusdetailidega kas külg- või pealtühendusena.

(2) Kollektori vähim lubatud lang olenevalt toru läbimõõdust on järgmine:

1) kuni 75-millimeetrise nimiläbimõõduga toru puhul – kaks promilli;

2) 80–200-millimeetrise nimiläbimõõduga toru puhul – üks promill;

3) üle 200-millimeetrise nimiläbimõõduga toru puhul – 0,5 promilli;

4) rauaookriga ummistumise ohtlikus ning voolavas või varisemisohtlikus pinnases projekteeritakse 80-millimeetrise nimiläbimõõduga toru puhul kollektori vähimaks languks kolm promilli, ja 90–200-millimeetrise nimiläbimõõduga toru puhul kaks promilli.

(3) Drenaažitorustiku läbimõõdu projekteerimisel lähtutakse alljärgnevast:

1) drenaažitorustik dimensioonitakse vabavoolsena;

2) kollektori läbimõõt arvutatakse tema langu, valgala pindala ja arvutusliku äravoolumooduli alusel;

3) kollektori läbimõõt projekteeritakse dreenitoru nimiläbimõõdust vähemalt lisa 1 tabelis 18 toodud ühe toru läbimõõdu astme võrra suurem;

4) arvutuslik äravoolumoodul määratakse lisa 1 tabelis 16 esitatud andmete alusel ning kui maaparandussüsteemi maa-alalt juhitakse täiendavat pinnavett neelu- või kraavikaevude kaudu drenaažitorustikku, arvestatakse ka lisa 1 tabelis 17 esitatud äravoolumooduleid.

(4) Drenaažikollektor projekteeritakse plastlainetorust või ehitusdrenaažitorust.

(5) Kui drenaažikollektor läbib teemaad, tuleb tagada tee aluse drenaažikollektori või düükri puhastamise võimalus. Asjakohane kaev tuleb projekteerida kohta, kus see ei takista tee korrashoiutööd ja häirib võimalikult vähe maaharimist.

§ 21. Drenaažiarmatuuri koosseis

(1) Drenaažiarmatuuri võivad kuuluda:

1) suue;

2) settekaev;

3) ühenduskaev;

4) astangkaev;

5) kraavikaev ja kraavifilter;

6) neelukaev;

7) dreenifilter;

8) allikakaev;

9) dreenivõimendi;

10) erikonstruktsioonid;

11) ühendusdetailid.

(2) Drenaažiarmatuuri projekteerimisel juhindutakse tüüpjooniste asjakohasest joonisest.

§ 22. Pinnavee äravoolu projekteerimine

(1) Kuivendatavale maa-alale koguneva pinnavee ärajuhtimiseks projekteeritakse olenevalt asjaomastest tingimustest:

1) maaparandusseaduse § 8 lõikes 4 sätestatud agromelioratiivsed tööd;

2) sellise raske liivsavi- ja savimulla lupjamine, mille happesus on väiksem kui seitse ja milles liikuva kaltsiumi sisaldus on alla 4000 milligrammi kilogrammi kohta;

3) maapinna planeerimine;

4) voolunõvad;

5) mullavallialused veeviimarid;

6) neelukaevud;

7) drenaažifiltrid;

8) pilutäidisdrenaaž;

9) dreenivõrgu tihendamine.

(2) Maaparandusseaduse § 8 lõikes 4 nimetatud agromelioratiivne töö projekteeritakse languta savimaale ja pinnase kriitilist kõvadust ületavale mineraalmaale, kus ei ole võimalik eristada märgatavaid vee kokkuvoolu alasid.

(3) Raske liivsavi- ja savimulla veeläbilaskvuse suurendamiseks projekteeritakse lupjamine, lähtudes lisa 1 tabelis 19 esitatust.

(4) Maapinna planeerimisega tagatakse pinnavee äravool 10–15 sentimeetri sügavusest sulglohust. Sügavama sulglohu täitmisel või selle avamisel kavandatakse tööde tehnoloogia, mis tagab mulla huumushorisondi võimalikult hea säilimise.

(5) Voolunõva projekteeritakse kraavi laialiaetud mullavalli taha sulglohku koguneva vee juhtimiseks kraavi või valgalalt vee neelukaevu äravoolu kiirendamiseks. Voolunõva projekteeritakse sügavusega 0,4–0,6 meetrit, nõlvusega 1 : 5 – 1 : 10 ja põhja languga vähemalt üks promill.

(6) Neelukaev projekteeritakse reguleeriva võrgu maa-alale selgelt määratava, 2–3 hektari suuruse valgalaga sulglohu põhja. Väiksema valgala pindala puhul projekteeritakse dreenifiltrid. Kui sulglohu madalaim koht ei ole selgelt eristatav, projekteeritakse kombineeritud drenaaž või tihendatakse liiva- ja saviliivapinnases dreenivõrku kuni kaks korda.

§ 23. Drenaažisüsteemi rekonstrueerimise vajadus

Drenaažisüsteem rekonstrueeritakse, kui põllumajandusmaal olemasolev drenaažisüsteem ei taga maaviljeluseks vajalikku veerežiimi, sealhulgas juhul, kui:

1) drenaaž on rauaookri või mineraalsettega täielikult ummistunud ja torustiku läbipesemisega ei ole võimalik tagada süsteemi nõuetekohast toimimist;

2) turbapinnasesse rajatud drenaaž on liiga madal;

3) puit- ja klaastorudrenaaži toimimisvõime on oluliselt vähenenud.

§ 24. Drenaažisüsteemi rekonstrueerimise projekteerimisnormid

(1) Drenaažisüsteemi rekonstrueerimise projekteerimisel kohaldatakse §-des 15–22 sätestatut, arvestades selles paragrahvis sätestatud erisusi.

(2) Drenaažisüsteemi rekonstrueerimise projekteerimisel kavandatakse drenaažikonstruktsioon lähtuvalt puudulikult kuivendatud maa-ala uurimistööl tuvastatud drenaaži toimimise tõrkepõhjusest.

(3) Kriitilise kõvaduseni tihenenud mullakihist põhjustatud ülaveelise liigniiskuse korral nähakse ette künnialuse kihi kobestamine või sügavkobestamine. Rekonstrueeritava drenaaži piirkonnas projekteeritakse sügavkobestamise sügavus 30 sentimeetrit väiksem dreenide tegelikust sügavusest.

(4) Purunenud, nihkunud või taimejuurtega ummistunud drenaažitorudest põhjustatud puudulikult kuivendatud maaparandussüsteemi maa-alal nähakse ette torude asendamine.

(5) Rauaookriga ummistunud drenaaži rekonstrueerimiseks projekteeritakse:

1) sobiva filtermaterjaliga kaetud torustik ja hakkepuidust filtrid;

2) drenaažisuudmed eesvoolu veepinna alla.

(6) Olemasoleva dreenivõrgu tihendamine projekteeritakse, arvestades maaparanduse uurimistöö andmeid olemasoleva drenaaži toimimisvõime kohta, pinnase filtratsioonimoodulit ja põhjavee juurdevoolu. Üldreeglina projekteeritakse uus dreen olemasolevate dreenide vahele võrdsele kaugusele.

(7) Uue ja olemasoleva drenaaži lõikumise korral nähakse ette vähemalt 50 meetri pikkuse olemasoleva dreenilõigu ühendamine uue dreeniga või ühenduse taastamine olemasoleva dreeniga. Uue süsteemiga ühendamine nähakse ette tüüpjooniste kohase allikadreeni, kaevust väljuva dreeni ja filtriga dreeni puhul olenemata dreeni pikkusest.

(8) Sügavas madalsoos kuivendussüsteemi rekonstrueerimisel määratakse kuivendusdreenide vahekaugus lisa 1 tabelis 20 esitatud andme alusel.

(9) Savi- ja liivsavipinnases projekteeritakse drenaaži veevastuvõtuvõime suurendamiseks pilutäidisdreenid.

(10) Pilutäidisdreenid projekteeritakse risti olemasolevate dreenidega ja keskmise sügavusega 0,6–0,8 meetrit. Projekteerimisel kavandatakse pilutäidisdreeni kaeviku täitmine filtermaterjaliga ja kaeviku lõikumisel dreenitoruga nähakse ette ühendusfiltri rajamine. Pilutäidisdreenide vahekaugus projekteeritakse olenevalt pinnasest järgmiselt:

1) savi- ja raskes liivsavipinnases kümme meetrit;

2) keskmises liivsavipinnases 15 meetrit;

3) kerges liivsavipinnases 20 meetrit.

§ 25. Metsakuivenduse projekteerimisnormid

(1) Metsakuivendus projekteeritakse vähemalt mõõtkava 1 : 10 000 täpsusele vastavale plaanile.

(2) Metsakuivenduse projekteerimisel määratakse kraavide vahekaugus sõltuvalt:

1) metsa kasvukohatüübist, puuliikidest ja vanusest ning boniteediklassist;

2) kraavide sügavusest ja mullastikust;

3) olemasolevast kvartalivõrgust;

4) metsa uuenemis- või uuendamistingimustest.

(3) Kraavi projekteerimisel arvestatakse järgmist:

1) kraav kavandatakse kvartalisihi või tee äärde, vältides võimalikku teega lõikumist;

2) pinnavee eemaldamiseks lageraie lankidelt projekteeritakse madalad vesivaod võimalikult risti maapinna languga;

3) üleujutataval metsamaal projekteeritakse kuivenduskraavid võimalikult paralleelselt eesvooluga;

4) kraavid suunatakse eesvoolu pärivoolu 60–90-kraadise nurga all;

5) kvartalivõrgu olemasolu korral projekteeritav kraavi pikkus on ühe kvartali pikkus või laius.

(4) Metsakuivenduskraavi keskmine sügavus turbamullas projekteeritakse 1,1 meetrit, arvestades turba arvutuslikku vajumist. Mineraalmullas oleneb metsakuivenduskraavi sügavus lisa 1 tabelis 21 esitatud metsa kasvukohatüübist.

(5) Metsakuivenduskraavi ristlõike muud parameetrid valitakse, arvestades pinnase liiki ja teemulde rajamisel mulde vajalikku mahtu. Metsakuivenduskraavide nõlvustegurid on esitatud lisa 1 tabelis 22.

(6) Metsakuivenduskraavide ligikaudsed sügavused ja vahekaugused metsa kasvukohatüüpide järgi on esitatud lisa 1 tabelis 21.

(7) Metsakuivenduskraavi mullavall projekteeritakse selliselt, et oleks võimalik metsamaterjali kõigepealt laoplatsile koondada. Mullavallilt mahasõit projekteeritakse raadiusega vähemalt kümme meetrit.

(8) Metsakuivenduskraavi mullavalli taha koguneva vee juhtimiseks kraavi projekteeritakse:

1) mullavallialune veeviimar;

2) võimalusel voolunõva nõlvusega vähemalt 1 : 5, kui mullavallile ei projekteerita teed.

(9) Lõike 8 punktis 1 nimetatud veeviimari suudmealune metsakuivenduskraavi nõlv kindlustatakse asjakohase materjaliga.

(10) Kvartaliäärsel sihil kavandatakse metsakuivenduskraavi muldel liiklemist takistavad kändude juurimine.

§ 26. Maaparandussüsteemi keskkonnakaitserajatise projekteerimise vajadus ja keskkonnakaitserajatiste tüübid

(1) Merre, järve ja üle kümne ruutkilomeetri suuruse valgalaga vooluveekogusse projekteeritakse põllu- ja metsamajandusliku hajukoormuse (edaspidi hajukoormus) leviku ohu ja erosiooniohu korral:

1) veekaitsevööndi laiend;

2) settebassein;

3) puhastuslodu.

(2) Lõikes 1 nimetatud rajatis projekteeritakse, kui maaeluministri 20. detsembri 2018. a määruse nr 77 „Maaparanduse uurimistöö nõuded” §-s 35 sätestatud nõuete kohaselt on kindlaks tehtud hajukoormuse leviku oht ja erosioonioht.

(3) Eesvoolu isepuhastusvõime suurendamiseks, ökoloogilise seisundi või ökoloogilise potentsiaali parandamiseks projekteeritakse eesvoolule vajaduse korral:

1) põhjapais;

2) nõlval kivipuiste;

3) soodi avamiskraav;

4) koelmupadjand;

5) vähkide tehiselupaik.

(4) Mullast taimetoitainete väljakande vähendamiseks ja kohaliku veevaru säästmiseks projekteeritakse:

1) Seadedrenaaž või reguleeritava äravooluga drenaaž;

2) kuivendusvee korduvkasutuse tiik.

(5) Metsapõlengust tingitud keskkonnakahjude vähendamiseks projekteeritakse tuletõrjetiik.

(6) Mulla kaitseks ja mikrokliima parandamiseks projekteeritakse tuuletõkkeriba.

(7) Veeseaduse alusel määratud nitraaditundlikul alal põhjavette hajureostuse leviku ohu korral projekteeritakse lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud keskkonnakaitserajatis kohta, kus põhjavesi on kaitstud. Juhul kui keskkonnakaitserajatist ei ole võimalik projekteerida kaitstud põhjaveega kohta, kavandatakse keskkonnakaitserajatisele infiltratsioonitõke.

§ 27. Veekaitsevööndi laiendi projekteerimine

(1) Veekaitsevööndi laiend projekteeritakse suubla või eesvoolu pervele väljapoole veekaitsevööndit lõigus, kus lisa 2 joonisel 4 kujutatud nomogrammilt määratud hajukoormuse leviku tõkkeriba laius ületab veeseaduses sätestatud veekaitsevööndi laiuse.

(2) Kui veekaitsevööndi laiendil kasvab puittaimestik, kavandatakse sinna kujundusraiega põõsasrindeta puistu, mille puuvõrade liitus on kuni 60 protsenti.

(3) Veekaitsevööndi laiendisse projekteeritakse kõrgusjoontega võimalikult paralleelselt ühemeetrise vahekaugusega vall-nõvad, mille valli harja kõrgus nõva põhjast on vähemalt 20 sentimeetrit. Vall tihendatakse ja nõva otsad suletakse.

§ 28. Settebasseini projekteerimine

(1) Vooluvees liikuva liiva- ja turbasette kinnipüüdmiseks projekteeritakse eesvoolule, kraavile või looduslikule voolunõvale settebassein vähemalt ühe meetri sügavuse süvendi ja põhjalaiendina.

(2) Settebassein projekteeritakse:

1) eesvoolule, kraavile või looduslikule voolunõvale, kui uurimistöö tulemusena on kindlaks tehtud pinnaerosioonioht või eesvoolu või kraavi uhtumisoht;

2) eesvoolu ja kraavi langu murdepunkti, kui lang väheneb rohkem kui ühe kolmandiku võrra;

3) rekonstrueeritava eesvoolu madalamasse osasse, kui see on tehniliselt võimalik ja otstarbekas.

(3) Pinnaerosiooniohtlikuks loetakse erodeeritud mullaga maa-ala.

(4) Eesvoolu ja kraavi uhtumisoht on liiva-, saviliiva- ja turbapinnases.

(5) Paragrahvi 2 lõikes 3 nimetatud eesvoolule projekteeritakse settebassein ristlõikega, mille korral voolukiirus settebasseinis on alla 0,2 meetrit sekundis.

(6) Settebassein projekteeritakse eesvoolu ristkülikukujulise laiendusena või segmentbasseinina.

(7) Settebasseini asendi ja laiuse määramisel arvestatakse kaevemasinate tööraadiust, settebasseini sügavust, nõlvapinnase püsivust ja väljakaevatava sette paigaldamise võimalusi.

(8) Settebasseini voolusängi ristlõige arvutatakse valemiga:
kus
w – voolusängi ristlõige ruutmeetrites;
Qarv – arvutuslik vegetatsiooniperioodi 10-protsendilise ületustõenäosusega maksimaalne vooluhulk settebasseinis kuupmeetrites sekundis;
vk – keskmine voolukiirus arvutusliku vooluhulga korral meetrites sekundis.

(9) Settebasseini pikkus arvutatakse valemiga:
kus
L – settebasseini pikkus meetrites;
vk – keskmine voolukiirus settebasseinis meetrites sekundis;
H – settebasseini sügavus meetrites;
vs – settiva pinnaseosakese settimiskiirus meetrites sekundis.

(10) Settebasseini settesüvise minimaalne maht on 25 kuupmeetrit.

§ 29. Puhastuslodu projekteerimine

(1) Puhastuslodu on 0,3–0,5 meetri sügavune veega ja makrofüütidega, soovitavalt pilliroo ja hundinuiaga, kaetud märgala.

(2) Puhastuslodu projekteeritakse üle viie hektari suuruselt hajukoormuse leviku ohtlikult maa-alalt voolava pinnavee ja drenaaživee bioloogiliseks puhastamiseks:

1) eesvoolu ja kraavi suubumise korral § 26 lõikes 1 nimetatud veekogusse suubumiskoha vahetusse lähedusse;

2) maapinna reljeefi voolunõva suubumiskohal eesvoolu või kraavi, kui veekaitsevööndi laiendiga ei ole otstarbekas hajukoormuse levikut tõkestada;

3) drenaažisüsteemi kollektori suudmealale, kui neelukaevude koguvalgalal on hajukoormuse leviku ohtlik maa-ala suurem kui viis hektarit.

(3) Settebasseini ja puhastuslodu ühendamise korral projekteeritakse puhastuslodu settebasseinist allavoolu.

(4) Pinnavee puhastuslodu põhja pindala on vähemalt 25 ruutmeetrit ja külgede suhe on 1 : 2.

(5) Drenaaživee puhastuslodu põhja pindala on vähemalt üks ruutmeeter drenaažisüsteemi hajukoormuse leviku ohtliku ala hektari kohta.

(6) Lõikes 2 nimetatud puhastuslodude kogupindala peab moodustama vähemalt 0,5 protsenti maaparandussüsteemi või selle osa hajukoormuse leviku ohtliku ala suurusest. Kui reostunud vesi voolab suublasse hea isepuhastusvõimega eesvoolu kaudu, võib puhastuslodu jätta projekteerimata, kui eesvoolu pikkus on vähemalt 200 meetrit hajukoormuse leviku ohtliku maa-ala ühe hektari kohta.

(7) Lõikes 6 nimetatud hea isepuhastusvõimega on eesvool siis, kui selle veepeegli veetaimestikuga kattuvus on 20–30 protsenti.

§ 30. Eesvoolule põhjapaisu projekteerimine

(1) Eesvoolule projekteeritakse põhjapais selleks, et tekitada voolusuuna muutmisega sirge eesvoolu voolusängis süvikuid ja koolmekohti või vähendada eesvoolu käänakul põrkenõlva uhtumisohtu. Põhjapais projekteeritakse eesvoolu sellisesse lõiku, kus põhja lang on vähemalt kaks promilli.

(2) Eesvoolu põhjapais projekteeritakse mineraalpinnases kivipuistena ja turbapinnases palktõkkena risti voolu suunaga voolusängi põhja. Üle kahe meetri laiuse põhjaga eesvoolul projekteeritakse künnisülevool eesvoolu teljest 70–80-kraadise nurga all.

(3) Põhjapaisu kõrgus peab olema selline, et madalvee perioodil oleks valli ees tagatud vee sügavus vähemalt 30 sentimeetrit valli ees vee sügavuse vähemalt 30 sentimeetrit.

(4) Põhjapais projekteeritakse selliselt, et üle selle oleks kaladele tagatud rändevõimalus ka madalvee perioodil.

§ 31. Eesvoolu nõlvale kivipuiste projekteerimine

(1) Kivipuiste projekteeritakse eesvoolu sellisele lõigule, mis asub uhtumise seisukohalt stabiilses pinnases – kruusases või rähkses pinnases. Kivipuiste projekteeritakse eesvoolu voolusängis kõveruste tekitamiseks või põhivoolu suunamiseks haruveekogusse või basseini.

(2) Eesvoolu voolusängis kõveruste tekitamiseks projekteeritakse nõlvale ja põhja kivimaterjalist puistangud vahekaugusega 10–20-kordne voolusängi põhja laius.

(3) Eesvoolu voolusängis kõveruste tekitamise korral projekteeritakse eesvoolule kivipuistest allavoolu segmentbassein.

(4) Kivipuisted eesvoolu nõlval võivad vähendada voolusängi põhja laiust kuni kahe kolmandiku võrra, seejuures tohib kivipuiste võimalikult vähe kitsendada eesvoolu suurveeaegset voolu ristlõiget.

§ 32. Eesvoolu soodi avamiskraavi projekteerimine

Eesvoolu soodi avamiskraav projekteeritakse selliselt, et oleks tagatud:

1) eesvoolu aasta keskmise veetaseme puhul veevahetus eesvoolu soodis;

2) eesvoolu miinimumveetaseme puhul kalade pääs eesvoolust sooti ja soodist eesvoolu.

§ 33. Eesvoolu koelmupadjandi projekteerimine

(1) Eesvoolu koelmupadjand paksusega vähemalt 20 sentimeetrit projekteeritakse kruusast lävendina eesvoolu põhja.

(2) Eesvoolu koelmupadjandi voolusuunaline pikkus on vähemalt kolm eesvoolu voolusängi laiust.

(3) Eesvoolu koelmupadjand rajatakse sellise kõrgusega, et kalade kudemisajal oleks eesvoolus koelmupadjandi kohal tagatud vee sügavus vähemalt 20 sentimeetrit.

§ 34. Eesvoolule vähkide tehiselupaiga projekteerimine

(1) Eesvoolule projekteeritakse vähkide tehiselupaik nõlvakattena või eesvoolul paiknevasse paisjärve põhjakuhikuna.

(2) Vähkide tehiselupaik projekteeritakse keskmiselt 30-sentimeetrise läbimõõduga kividest, soovitavalt paekividest.

(3) Nõlvakattena vähkide tehiselupaiga laiuseks kavandatakse vähemalt üks meeter ja põhjakuhiku mahuks vähemalt üks kuupmeeter.

(4) Vähkide tehiselupaiga kõrgus peab olema madalam eesvoolu või paisjärve eeldatavast jäätumispiirist.

§ 35. Seadedrenaaži projekteerimine

(1) Seadedrenaažisüsteemil projekteeritakse äravoolu reguleeriv ehitis või seade drenaažisüsteemi kollektorile või alla kümne ruutkilomeetri suuruse valgalaga eesvoolule.

(2) Seadedrenaažisüsteemi käsitatakse keskkonnakaitserajatisena juhul, kui tema reguleeriv võrk paikneb vähemalt 50 hektari suurusel maa-alal.

(3) Lõikes 1 nimetatud äravoolu reguleeriva ehitise või seadmena ei käsitata poldri pumbajaama seadet ega poldri vabavoolu regulaatorit.

(4) Reguleeritava äravooluga drenaažisüsteemi reguleeriva ehitise või seadme abil peab olema võimalik tõsta põhjavee taset ja hoida seda maapinnast 0,3–0,5 meetri sügavusel. Reguleeritava äravooluga drenaažisüsteemi maa-alaks loetakse kuivendusvõrgu maa-ala, kus paisutusest tingitud põhjavee tase on kuni 50 sentimeetri sügavusel maapinnast.

§ 36. Kuivendusvee korduvkasutuse tiigi projekteerimine

(1) Kuivendusvee korduvkasutuse tiik projekteeritakse läbivooluta seisuveekoguna, kuhu vesi kogutakse kuivendussüsteemist niisutusvee tarbeks.

(2) Kuivendusvesi juhitakse suurvee ajal varjadega varustatud ühenduskraavi kaudu kuivendusvee korduvkasutuse tiiki. Suurvee alanedes varjad suletakse.

(3) Kuivendusvee korduvkasutuse tiigi põhi ja nõlvad peavad olema vettpidavad.

§ 37. Tuletõrjetiigi projekteerimine

(1) Tuletõrjetiik koos veevõtukoha, juurdepääsu tagava tee ning tuletõrjetehnika tagasipööramise kohaga projekteeritakse ligikaudu iga 250 hektari metsamaa kohta.

(2) Tuletõrjetiik projekteeritakse eesvoolule, alaliselt veega täituvale kuivenduskraavile või tugeva põhjaveelise toitumisega maaparandussüsteemi maa-alale.

(3) Tuletõrjetiigi mahuks nähakse ette vähemalt 500 kantmeetrit ja tuletõrjetiigi vee sügavuseks suvisel madalveeperioodil vähemalt kaks meetrit.

(4) Tuletõrjetiigi nõlvad projekteeritakse olenevalt pinnasest nõlvusega, mis tagab nende stabiilsuse kindlustist rajamata. Üks nõlv kavandatakse loomade joomiskohaks nõlvusega 1 : 3.

§ 38. Tuuletõkkeriba projekteerimine

(1) Tuuletõkkeriba projekteeritakse deflatsiooniohtlikule üle ühe kilomeetri pikkuse tuulekoridoriga haritavale maale kohta, kus see ei takista maaparandussüsteemi nõuetekohast toimimist.

(2) Deflatsiooniohtlikuks haritavaks maaks loetakse maa, millel on:

1) parasniisked ja kuivendatud õhukese huumushorisondiga liiv- ja saviliivmullad;

2) kuivendatud turvastunud mullad ja soomullad.

(3) Tuuletõkkeriba projekteeritakse valdavale tuule suunale võimalikult risti, kuni 30 kraadise nurga all.

(4) Tuuletõkkeriba projekteeritakse vähemalt kaherealise okas- ja lehtpuu segapuistuna, milles istikute vahekaugus reas on 1–1,5 meetrit ning ridade vahel 1,5–3 meetrit.

(5) Tuuletõkkeriba kavandatakse keskkonnaministri 27. detsembri 2006. a määruse nr 88 „Metsa majandamise eeskiri” lisas 2 nimetatud puuliikide metsapuutaimedest.

§ 39. Veerežiimi kahepoolne reguleerimine

(1) Veerežiimi kahepoolse reguleerimise süsteemi projekteerimise eelduseks on:

1) niisutusvee saamise võimalus;

2) vett hästi läbilaskev pinnas, mille filtratsioonimoodul on suurem kui 0,2 meetrit ööpäevas;

3) tasane reljeef, mille maapinna lang on kuni viis promilli.

(2) Veerežiimi kahepoolseks reguleerimiseks:

1) projekteeritakse maa-alal, mille maapinna lang on kuni kaks promilli, ning eesvoolus vegetatsiooniperioodil piisava vooluhulga olemasolul regulaatorid veetaseme tõstmiseks;

2) juhitakse kõrgemalt maa-alalt isevoolselt või pumpamise teel niisutusvesi drenaažikollektori ülemisse otsa ning vajaliku veetaseme hoidmiseks projekteeritakse kollektorile regulaatorkaev.

(3) Veerežiimi kahepoolseks reguleerimiseks uus drenaažisüsteem projekteeritakse vähendades dreenide arvutuslikku vahekaugust 20–30 protsenti ja dreenide languks projekteeritakse kuni 1,5 promilli.

§ 40. Maaparandussüsteemi teenindava tee projekteerimise üldnormid

(1) Maaparandussüsteemi teenindav tee on maaparandusseaduse § 4 lõike 7 tähenduses metsa- ja põllumajandusmaal asuvat maaparandussüsteemi teenindav tee (edaspidi tee).

(2) Selles peatükis kasutatakse termineid ehitusseadustiku § 99 lõike 4 alusel antud õigusaktis (edaspidi maantee normid) sätestatud terminite tähenduses.

(3) Tee ehitusprojekt (edaspidi tee projekt) peab võimaldama:

1) ehitada võimalikult ökonoomselt nõuetekohase tee;

2) tee projekti kohaselt ehitatud teed sihipäraselt kasutada, hooldada ja võimalikult kergesti taastada.

(4) Maaparandussüsteeme teenindava teedevõrgu optimaalne tihedus on 1,2–1,5 kilomeetrit ruutkilomeetri kohta.

(5) Põllumajandusmaal valitakse tee trass võimaluse korral väheväärtuslikule mineraalmaale mööda maastikulist või maakasutuse piiri, metsamaal mööda kuivemat kruusa-, liiva-, või savipinnast läbi kõrge boniteediga puistute.

(6) Tee projektis nähakse ette põllumajandusmaale rajatava tee aluse huumushorisondi eemaldamisel kokku lükatud mulla säilitamine või kasutamine.

(7) Tee projektis nähakse ette meetmed teerajatise põhjustatud pinnavee taseme ebasoodsa mõju kõrvaldamiseks.

(8) Tee ehitamiseks tootmisjääkide kasutamise kavandamisel tuleb tagada keskkonna ohutus.

(9) Tee järgud, arvestades tee kasutamise otstarvet, on järgmised:

1) I järgu tee on tee, mille arvutuslik kandevõime on vähemalt 100 megapaskalit ning mille liiklusseaduse tähenduses raskeveoste (edaspidi raskeveos) ühe kuu kavandatav netoveomaht ületab 10 000 tonni;

2) II järgu tee on tee, mille arvutuslik kandevõime on vähemalt 80 megapaskalit ning mille raskeveoste ühe kuu kavandatav netoveomaht on 1000 kuni 10 000 tonni;

3) III järgu tee on tee, mille arvutuslik kandevõime on vähemalt 70 megapaskalit ja mida kasutatakse maaparandussüsteemi teenindamiseks ning millel sõidavad lisaks maaparandussüsteemide hoiutööde tegemiseks vajalikele masinatele ka traktorid, liikurmasinad ja raskeveosed;

4) IV järgu tee on tee, mille arvutuslik kandevõime on vähemalt 60 megapaskalit ja mida kasutatakse üksiku maaparandussüsteemi teenindamiseks ning millel võivad raskeveosed sõita ainult külmal või kuival ajal.

(10) Kui teed kavandatakse kasutada projekteerimistingimuste andmisest alates kümne aasta jooksul ka metsamaterjali väljaveoks, projekteeritakse teekatend, arvestades keskkonnaministri 11. juuni 2015. a määruse nr 34 „Metsatee seisundi kohta esitatavad nõuded” § 8 lõikes 1 sätestatud metsatee järgule vastavat metsamaterjali kavandatavat väljaveomahtu.

(11) Kui projekteeritav tee peab vastama selles peatükis sätestamata nõuetele, projekteeritakse erilahendus, arvestades projekteerimistingimustes ette nähtut.

§ 41. Tee põhiparameetrite projekteerimisnormid

(1) Tee projektkiirus on 40 kilomeetrit tunnis, kui projekteerimistingimustes ei ole ette nähtud teisiti.

(2) I ja II järgu tee vähimaks laiuseks projekteeritakse 4,5 meetrit ning III ja IV järgu tee vähimaks laiuseks 3,5 meetrit, kui projekteerimistingimustes ei ole ette nähtud teisti.

(3) Tee sirgel lõigul ja plaanikõverikul raadiusega vähemalt 200 meetrit projekteeritakse sõidutee 3,5-protsendise kahepoolse põikkaldega. Väiksema raadiusega tee plaanikõverikel projekteeritakse sõidutee ühepoolse põikkaldega.

(4) Tee plaanikõverikul raadiusega alla 200 meetrit projekteeritakse viraažikalle 5,0 protsenti. Üleminek põikkaldelt viraažikaldele ja vastupidi projekteeritakse sujuvalt 20-meetrisel lõigul enne ja pärast plaanikõverikku. Vahetult teineteisele järgnevatel vastandkõverikel ei projekteerita viraažikalde üleminekut kahepoolsele põikkaldele, vaid nende kokkupuutepunktis projekteeritakse tee põikkaldeta.

(5) Tee plaanikõverik projekteeritakse ringikõverikuna, mille vähim raadius on 50 meetrit.

(6) Tee plaanikõverikul raadiusega 200–800 meetrit projekteeritakse sõidutee sisekülje 0,2-meetriline laiend. Plaanikõverikul raadiusega alla 200 meetrit projekteeritakse sõidutee sisekülje laiend, arvestades lisa 2 joonisel 5 kujutatut. Üleminek tee sirgelt osalt plaanikõveriku laiendile projekteeritakse sujuvalt tee sirgel osal.

(7) Tee metsasihte või kuivendussüsteeme järgivad täisnurksed pööramised projekteeritakse ringikõverikuna, mille vähim raadius on 20 meetrit. Sõidutee laiendiks projekteeritakse 2,5 meetrit, millele üleminek kavandatakse ühtlaselt kümne meetri pikkusel teelõigul enne ringikõveriku algust.

(8) Tee suurim lubatud pikikalle on kümme protsenti.

(9) Tee kumera püstkõveriku vähim lubatud raadius on 300 meetrit, ristmiku piirkonnas 700 meetrit.

(10) Tee nõgusa püstkõveriku vähim lubatud raadius on 200 meetrit, ristmiku piirkonnas 600 meetrit.

(11) Tee külgnähtavuseks projekteeritakse vähemalt kaks meetrit.

(12) Kui projekteerimistingimustega nähakse ette lõikes 1 sätestatust suurem projektkiirus ja enam kui üks sõidurada, valitakse tee põhiparameetrid, lähtudes maantee normidest.

(13) Umbtee lõppu projekteeritakse sõidukite tagasipööramiskoht tüüpjooniste asjakohase joonise kohaselt.

(14) Möödasõidukoht teel projekteeritakse üldjuhul vähemalt iga 500 meetri järel või projekteerimistingimustes ette nähtud asukohta tüüpjoonistele kohaselt. Möödasõidukohaks loetakse ka vajaliku laiusega teelaiendus.

(15) Tee projektiga projekteeritakse juurdepääs teeäärsetele kinnistutele. Juurdepääsuks vajalik mahasõit teelt projekteeritakse tüüpjooniste asjakohase joonise kohaselt.

§ 42. Ristmiku projekteerimisnormid

(1) Teede lõikumisnurk ristmikul projekteeritakse 70–110-kraadise nurga all.

(2) Ristmikku ei projekteerita piiratud nähtavusega väikese raadiusega kumerale püstkõverikule.

(3) Projektlahendus peab tagama pöördeliiklusele projektkiirusest tuleneva vähima peatumisnähtavuse 40 meetrit. Vähim peateele avanev nähtavuskaugus ristmikul on 80 meetrit, erandkorras 50 meetrit.

(4) Vähim ristuvale teele avanev nähtavuskaugus ristmikul on viis meetrit.

(5) Ristmiku geomeetriline lahendus projekteeritakse kõige ebasoodsamat tüüpi sõiduki järgi, mis sellel ristmikul võib liikuda. Sadulrongi tüüpi veoki pöörderaadius pöörde soorituse kiirusel 0–15 kilomeetrit tunnis on 13,5 meetrit, kiirusel 15–25 kilomeetrit tunnis on 17,5 meetrit ja kiirusel 25–35 kilomeetrit tunnis on 21,5 meetrit.

(6) Ristumine avalikult kasutatava teega projekteeritakse, arvestades maantee norme.

(7) Tee ja raudtee ristumine projekteeritakse, lähtudes maantee normidest ja raudteeseaduse asjakohastest nõuetest.

§ 43. Tee konstruktsiooni projekteerimisnormid

(1) Projektlahendusega tagatakse tee konstruktsiooni vajalik tugevus ja püsivus vähimate ehitus- ning hoiukuludega, säilitades niipalju kui võimalik väärtuslikke kõlvikuid ja kahjustamata seejuures looduskeskkonda.

(2) Tee konstruktsioon koosneb teekatendist, vajaduse korral tee muldkehast (edaspidi muldkeha) ning pinnavee voolamist reguleerivatest rajatistest nagu truubid, kraavid, nõvad, vesivaod ja veeviimarid.

(3) Muldkeha projekteerimise vajadus sõltub projekteeritud tee pikiprofiilist, maa-ala niiskusoludest ja olemasolevast pinnasest.

(4) Tee konstruktsiooni tugevuse ja püsivuse tagamiseks kasutatakse projektlahenduses vajaduse korral geosünteete, töödeldakse pinnast sideainega, nagu näiteks aktiivsed põlevkivituhad, tsemendipõhised sideained, polümeerid ja muud sellised ained, muudetakse pinnase terastikulist koostist, lisades täitematerjali, või võetakse muid sobilikke ja keskkonnale ohutuid meetmeid.

§ 44. Muldkeha projekteerimisnormid

(1) Muldkeha projekteeritakse võimaluse korral kohapealsest pinnasest, sealhulgas kraavi ja nõva kaevamisel saadavast pinnasest.

(2) Pinnast ja tööstusjäätmeid, mille tugevusomadused niiskudes ei muutu ning mis on keskkonnale ohutud, võib muldkehasse projekteerida piiranguteta. Pinnast ja tööstusjäätmeid, mille tugevusomadused niiskudes muutuvad, võib muldkehasse projekteerida, kui nende omadusi võetakse tee konstruktsiooni projekteerimisel arvesse.

(3) Muldkeha tihendustegur projekteeritakse vähemalt 95 protsenti standardse Proctorteimiga määratud muldkeha täitematerjali maksimaalsest tihendusest. Rajatavas kihis ei tohi suuremate pinnaseosiste läbimõõt ületada tihendatava kihi paksusest üle kahe kolmandiku.

(4) EVS-EN 1997-2 alusel määratud väga jämedateralise materjali lBo, Bo, Co, kasutamise korral tuleb selle peale ette näha kiilumis- või tasanduskihid järgmiselt:

1) kuni 300-millimeetrise teraläbimõõduga materjali kasutamise korral projekteeritakse esimese kihina materjali, mille maksimaalne teraläbimõõt D on kuni 63 millimeetrit;

2) kuni 600-millimeetrise teraläbimõõduga materjali kasutamise korral projekteeritakse esimese kihina materjali, mille maksimaalne teraläbimõõt D on 125 millimeetrit;

3) kiilumis- või tasanduskihi peale projekteeritakse kas järgmine katendikiht või killustikkatte ehitamise korral kulumiskiht järk-järgulise kiilumisega, kasutades peenemaid killustikufraktsioone;

4) kiilumiskihi võib asendada sobiliku, eraldusfunktsiooni täitva geotekstiiliga, mis vastab vähemalt Põhjamaade geosünteetide klassifikatsioonisüsteemi NorGeoSpec (edaspidi NorGeoSpec) IV-profiili nõuetele.

(5) Muldkeha nõlvus projekteeritakse ühe meetri laiusel osal mõõdetuna teekatte ülaservast nõlvusega 1 : 2, sealt edasi üldjuhul nõlvusega 1 : 1.5, kui olemasolev pinnas seda võimaldab. Muldkeha maksimaalsed nõlvused olenevalt materjalist on esitatud lisa 1 tabelis 23. Eripinnase puhul projekteeritakse lahendus, mis tagab tee konstruktsiooni püsivuse.

(6) Süvendi nõlvus määratakse nõlva stabiilsuse arvutustega või arvestades lisa 1 tabelis 24 esitatut, kui nõlva püsivust ei mõjuta põhjavee voolamisest põhjustatud hüdrodünaamiline jõud.

(7) Muldkeha projekteerimisel liigniisketest pinnastest nähakse ette meetmed muldkeha vajaliku püsivuse tagamiseks nagu geosünteetide kasutamine, pinnase kuivamine loomulikul teel, pinnase töötlemine aktiivsete ainetega nagu kustutamata lubi, aktiivsed põlevkivi heittuhad.

(8) Eripinnasele muldkeha projekteerimise või tee muldes eripinnase kasutamise kavandamise korral:

1) nähakse tee projektis muldkeha kaitseks deformatsioonide eest ette erimeetmed nagu pinnasekihtide asetuse ja paksuse piiramine, nõlvade lamendamine, külgprismade ja bermide rajamine, muldkeha rajamine etapiviisiliselt, muldkeha ajutine ülekoormamine, geosünteetide kasutamine;

2) arvutatakse muldkeha püsivus ja konsolideerumine.

(9) Eripinnas on pinnas, mille dreenimata nihketugevus looduslikus olekus on võrdne 20 kilopaskaliga või on sellest väiksem.

(10) Muldkeha intensiivne vajumine peab olema lõppenud enne katendi rajamist. Intensiivse vajumise lõpuks loetakse aega, millal mulde või selle alla jääva pinnase või nende mõlema konsolidatsioon on saavutanud 90% oma lõppväärtusest.

(11) Kui muldkeha projekteeritakse üleujutatavale lammile, arvestatakse ka lainete mõju, vee hüdrostaatilist survet ja erosiooni mõju üleujutuse ajal.

(12) Kui muldkeha kavandatakse lihkeohtlikule alale, karstialale, nõrga pinnasega või punduva pinnasega maa-alale ning maa-alale, kus esineb erosioonioht, projekteeritakse muldkeha erilahendus.

§ 45. Teekatendi projekteerimisnormid

(1) Tee projekteeritakse siirdekatendiga nagu kruus- või killustikkate.

(2) Teekatend dimensioonitakse, lähtudes tee järkudest ja kasutades tugevusarvutuseks Odemarki valemit koos lisa 1 tabelis 25 esitatud mineraalmaterjalide tugevusomadustega või projekteerimistingimustes ette nähtud eritingimuste kohaselt.

Odemarki valem väljendub kujul:
kus
EA – alumise kihi pealt saavutatud elastsusmoodul megapaskalites;
Ep – lisatud kihi pealt saavutatav elastsusmoodul megapaskalites;
E – lisatava kihi elastsusmoodul megapaskalites;
h – lisatava kihi paksus meetrites;
a – koormusplaadi raadius meetrites, üldjuhul on see 0,15 meetrit.

Valemi kasutamise tingimused:

1) maksimaalne elastsusmoodul, millega sideainega sidumata kihtidega arvutuses arvestada, on 6*EA. Kui kasutatava materjali elastsusmoodul on sellest suurem, jagatakse kiht arvutuste jaoks eri paksusega osadeks;

2) arvutuses kasutatav maksimaalne ühe kihi paksus võib olla 300 millimeetrit. Samast materjalist paksemate kihtide arvutamisel jagatakse need osadeks.

(3) Teekatendi konstrueerimisel võib kasutada lisa 2 joonisel 6 kujutatud tüüplahendusi. Kui võetakse muid meetmeid, nagu näiteks geosünteedi või kvaliteetsema mineraalmaterjali kasutamine, katendi alla jääva pinnase ja katendis kasutatava materjali töötlemine sideainega nagu põlevkivi heittuhk, tsemendipõhine sideaine, ja muud sellised meetmed, võib katendikihtide paksust vähendada, kuid seda tuleb põhjendada arvutustega.

(4) Killustikust alused projekteeritakse sidumata killustikusegust, ridakillustikust või fraktsioneeritud täitematerjalist kiilumismeetodi järgmistel tingimustel:

1) teraläbimõõt D on vähemalt 32 millimeetrit;

2) peenosiste sisaldus pärast aluse paigaldamist ja tihendamist on kuni seitse protsenti;

3) jämetäitematerjali purustatud pindadega terade sisaldus peab vastama vähemalt standardi EVS-EN 13285 alusel määratud kategooriale C50 ja purunemiskindluse maksimaalväärtuse kategooria peab olema vähemalt LA40.

(5) Kruusast või sidumata killustikusegust aluse terastikuline koostis peab vastama standardi EVS-EN 13285 terastikulise koostise kategooriale Ga, Gb, Gc, Go, Gp või Ge ja peenosiste sisaldus pärast aluse paigaldamist ja tihendamist on kuni seitse protsenti.

(6) Lõigetes 4 ja 5 sätestatust halvema kvaliteediga täitematerjali kasutamise korral põhjendatakse seda ja teekatendi projekteerimisel arvestatakse nende omadustega.

(7) Alusena võib käsitada ka olemasolevat pinnast, kui arvestatakse selle kandevõimet ja omadusi niiskusesisalduse vaheldumisel, samuti sideainega tugevdatud pinnast. Sellisel juhul projekteeritakse vaid killustikust või kruuspinnasest kulumiskiht.

(8) Esimese ja teise järgu teedele projekteeritakse 10–15 sentimeetri paksune kulumiskiht, mille materjal projekteeritakse, lähtudes lisa 1 tabelis 26 esitatust. Kasutatava jämetäitematerjali purunemiskindluse maksimaalväärtuse kategooria vastavalt standardile EVS-EN 13242 peab olema vähemalt LA35 ja külmakindluse maksimaalväärtuse kategooria vastavalt standardile EVS-EN 1367-1 peab olema vähemalt F8.

(9) Kolmanda ja neljanda järgu tee võib projekteerida kulumiskihita, kui teekatendis kasutatav materjal võimaldab sellel takistuseta liigelda ja teekatet hiljem greideri või teehooldusmasina alussahaga profileerida. Kulumiskihis kasutatav kivimaterjal peab olema tugevuselt ja külmakindluselt vähemalt võrdne aluses kasutatud materjaliga, kuid võib olla peenema terastikulise koostisega, seejuures ei tohi peenosise sisaldus ületada 15 protsenti.

(10) Kui katendi alla jääva pinnase peenosise sisaldus on suurem kui 15 protsenti ja pinnase orgaanilise aine sisaldus on suurem kui kuus protsenti ning pinnase lõimisetegur on suurem kui kuus, projekteeritakse katendi eraldamine muldkehast või pinnasest eraldavat ja filtreerivat funktsiooni täitva geotekstiili või -komposiidiga. Eraldusfunktsiooni peamise funktsioonina täitev geotekstiil peab vastama NorGeoSpec’i nõuetele.

§ 46. Pinnavee ärajuhtimise projekteerimisnormid

(1) Tee ja muldkeha kaitseks uhtumise ja üleniiskumise eest, samuti muldkeha ehitustööde võimaldamiseks projekteeritakse pinnavee ärajuhtimise süsteem: vesivagude, nõvade, kraavide, veeviimarite ja muu rajamine.

(2) Üldjuhul on pinnavee ärajuhtimine tee maa-alalt tagatud tee kõrval paikneva kuivendussüsteemiga. Kui teelt pinnavee ärajuhtimiseks tuleb kuivendussüsteem rekonstrueerida, lähtutakse selle projekteerimisel 4. peatükis sätestatud nõuetest.

(3) Tee jaoks ette nähtud kraavi ja nõva põhja lang projekteeritakse vähemalt 0,5 promilli, soos 0,2 promilli. Kraavi kindlustamise vajadus määratakse lisa 2 joonise 1 alusel, arvestades ka teekatendilt kraavi voolava vee vooluhulgaga.

(4) Tee serva kõrgus truubi pealesõidul projekteeritakse järgmiselt:

1) truubi rõhuta töörežiimi puhul vähemalt 0,5 meetrit arvutuslikust veetasemest kõrgem;

2) truubi osalise rõhuga töörežiimi puhul vähemalt 1,0 meetrit arvutuslikust veetasemest kõrgem.

(5) Külgkaevendita muldkeha mäepoolsele küljele projekteeritakse kraav, nõva või dreen pinnavee ärajuhtimiseks.

(6) Väljaspool maaparandussüsteemi maa-ala projekteeritakse mõlemale poole muldkeha nõva või kraav, kui maa-ala kalle on tee suunas.

§ 47. Teerajatise projekteerimisnormid

(1) Teerajatise projektlahendusega:

1) peab olema tagatud sõidukite ohutu ja sujuv liiklus ning teerajatise töökindlus, pikaealisus ja võimalus seda pidevalt kasutada;

2) arvestatakse suurvee läbilaskmisega ja ohutu jääminekuga;

3) tagatakse materjalide ja energiaressursside ökonoomne kasutamine;

4) täidetakse loodushoiu nõudeid, muu hulgas tagatakse kalade läbipääs üles- ja allavoolu.

(2) Truup projekteeritakse maaparandussüsteemi eesvoolul truupide projekteerimise juhendi ja muude asjakohaste projekteerimisnormide või nomogrammide alusel.

(3) Truup läbimõõduga kuni 0,9 meetrit projekteeritakse kuni 30 meetri pikkune. Pikem truup projekteeritakse vähemalt ühemeetrise läbimõõduga.

(4) Truup projekteeritakse rõhuta või osalise rõhu all töötavana, sisse- ja väljavoolu otsakutega ning kindlustatuna olenevalt voolurežiimist.

(5) Truubi vähim pikikalle on üks protsent.

(6) Täitepinnase ja teekatendi paksuseks truubi peal projekteeritakse vähemalt 0,5 meetrit, kui truubitoru valmistanud tehas ei ole pidanud võimalikuks väiksemat täitepinnase ja teekatendi paksust.

(7) Maaparandussüsteemi eesvoolul truupide projekteerimise juhend on avalikustatud Maa- ja Ruumiameti veebilehel.

§ 48. Tee liikluskorraldusvahendid

Tee liikluskorraldusvahendid projekteeritakse, arvestades maantee normide punktis 7.1 sätestatut.