Viivis ja maksmata arve

Millal hakkab viivis jooksma?

Viivist arvestatakse alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (VÕS § 113 lg 1) [1]. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist täitmise tähtpäeva või tähtaja möödumisel (VÕS § 82 lg 7) [4].

Kui vastastikuse lepingu puhul ei ole tasu maksmise tähtpäeva ega tähtaega kokku lepitud, muutub tasu maksmise kohustus sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva möödumisel arve või muu sellise makseettepaneku võlgniku kätte jõudmisest (VÕS § 82¹ lg 1 p 1) [5], ja sellest ajast arvestatakse ka viivist (VÕS § 113 lg 2) [1]. Muudel juhtudel, kui maksmise aeg ei ole kindlaks määratud, näiteks kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse (VÕS § 113 lg 2) [1].

Majandus- või kutsetegevuses lepingu sõlminud võlgnik ei või tugineda kokkuleppele, millega nähakse ette 60 päeva ületav maksetähtaeg alates arve kättejõudmisest või muust VÕS § 82¹ lõike 1 punktides 1–3 nimetatud asjaolust, välja arvatud juhul, kui lepingus on sõnaselgelt teisiti kokku lepitud ja see ei ole asjaolude kohaselt võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane (VÕS § 82¹ lg 2) [5]. Kui võlgnik on riigihangete seaduse § 5 lõikes 2 nimetatud isik, on 60 päeva ületava maksetähtaja kokkulepe tühine (VÕS § 82¹ lg 4) [5].

Võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest (VÕS § 113 lg 4) [1].

Kui suur on viivis?

Võlaõigusseaduse § 94 intressimäär on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (VÕS § 94 lg 1) [6]; selle avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2) [6]. Sellele lisandub kaheksa protsenti aastas (VÕS § 113 lg 1) [1]. Pikema viivituse korral tasub seega iga poolaasta määra eraldi kontrollida. Kui viivitamisest tekkinud kahju ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas (VÕS § 113 lg 5) [1].

Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär (VÕS § 113 lg 1) [1]. Riigikohtu järgi lubab VÕS § 113 lõige 1 kokku leppida ka seadusjärgsest kõrgemas viivisemääras; viivis on aga hüvitis, mida arvestatakse protsendina võlgnetavalt summalt, ning eluruumi üürilepingus kokku lepitud tasu iga viivitatud päeva eest, mille suurus ei sõltunud tasumata üüri summast, oli leppetrahvi kokkulepe, mis on eluruumi üürilepingus tühine (RK 2-15-8794/42) [7]. Tarbijakrediidilepingu puhul ei või aga tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist (VÕS § 415 lg 1) [8].

Seadus seab viivisele ka piirid:

• Viivis viivisele ei ole lubatud. Viivist ei või nõuda intressi, sealhulgas viivise, maksmisega viivitamise korral; võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 113 lg 6) [1]. Riigikohtu järgi ei saa seda keeldu kunstlikult vältida näiteks maksetähtaja pikendamisega; pooled võivad aga kokku leppida intressi (mitte viivise) arvestamises sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt (RK 3-2-1-175-14) [9]. Keeld ei piira õigust nõuda intressi maksmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 113 lg 7) [1].
• Vähendamine. Viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-le 162 (VÕS § 113 lg 8) [1]: kohus võib ebamõistlikult suure summa vähendada mõistliku suuruseni, kuid pärast tasumist vähendamist nõuda ei saa (VÕS § 162 lg 1 ja 3) [10].
• Ettevõtjast võlgnik. Majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlgnik ei või tugineda viivise nõudeõigust piiravale kokkuleppele, kui see on võlausaldaja suhtes asjaolude kohaselt äärmiselt ebaõiglane (VÕS § 113 lg 9) [1]; kokkulepe, millega välistatakse temalt viivise nõudmine, on tühine (VÕS § 113 lg 10) [1].

Kas meeldetuletuse ja sissenõudmise eest võib tasu nõuda?

Ettevõtjast võlgnik. Kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot (VÕS § 113¹ lg 1) [2]. Seda ei kohaldata tarbijast võlgnikule (VÕS § 113¹ lg 4) [2].

Tarbijast võlgnik, kui võlausaldaja tegutseb majandus- või kutsetegevuses (VÕS § 113²) [3]:

• lepingu kehtivusajal võib iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta nõuda vaid ühe meeldetuletuskirja eest kuni 5 eurot ja ainult siis, kui tarbijale on enne saadetud vähemalt üks tasuta meeldetuletus; summa suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra (VÕS § 113² lg 1) [3];
• pärast lepingu lõppemist kokku kuni 30 eurot, kui nõue on kuni 500 eurot, kuni 40 eurot, kui nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot, ning kuni 50 eurot, kui nõue on üle 1000 euro; esimese tasulise meeldetuletuskirja eest vastavalt kuni 15, 20 või 25 eurot ja kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta (VÕS § 113² lg 2) [3];
• pärast lepingu lõppemist võib esimese tasulise meeldetuletuskirja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest, teise ja kolmanda kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest (VÕS § 113² lg 3) [3];
• neid summasid ületavat kahju võib nõuda üksnes erandlikel asjaoludel, eelkõige kui sissenõudmistoimingud on olnud erakordselt keerukad (VÕS § 113² lg 4) [3];
• tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 113² lg 6) [3].

Kuidas võlga kohtu kaudu sisse nõuda?

Eraõigussuhtest tuleneva kindla rahasumma maksmise nõude lahendab kohus avalduse alusel maksekäsu kiirmenetluses (TsMS § 481 lg 1) [11]; seda ei toimu, kui nõude summa koos põhi- ja kõrvalnõuetega ületab 8000 eurot (TsMS § 481 lg 2²) [11]. Kõrvalnõuetele, näiteks viivisele, ei kohaldata kiirmenetlust ulatuses, mis ületab põhinõuet (TsMS § 481 lg 2¹) [11]. Tarbijalepingust tuleneva nõude puhul ei kohaldata kiirmenetlust, kui tarbijaga kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (TsMS § 481 lg 2³ p 2) [11]. Alates 01.01.2027 võib võlausaldaja tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses nõuda üksnes tarbijale antud krediidi põhisumma tagastamist koos intressiga VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses või viivisega VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud suuruses, kui need ei ole suuremad varem kokkulepitud intressi- või viivisemäärast (TsMS § 481 lg 2⁴) [12].

Avalduses tuleb eraldi märkida põhinõue ja kõrvalnõuded ning viivise määr ja arvestamise kestus (TsMS § 482 lg 1 p 3) [13]. Alates 01.01.2027 tuleb tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude puhul see avalduses märkida, esitada üksikasjalik ülevaade krediidi kasutusse võtmisest ja lepingujärgsetest maksetest ning võrdlev arvutus kõigi tarbija maksete kohta põhivõla, intressi ja viivise katteks, lisada avaldusele nõude aluseks olev leping, sealhulgas maksegraafik, ning märkida avalduses krediidi kulukuse määr (TsMS § 482 lg 1¹) [14]. Riigilõiv on kolm protsenti nõudelt, kuid mitte alla 65 euro (RLS § 59 lg 6) [15]. Hagis võib viivist nõuda nii, et kohus mõistab selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest (TsMS § 367) [16].

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1) [17]; kokkulepitud tasu nõude puhul algab see selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks (TsÜS § 147 lg 3) [18]. Aegumine katkeb ja algab uuesti, kui võlgnik nõuet tunnustab, näiteks osaliselt tasudes (TsÜS § 158 lg 1 ja 2) [19].

Mida seadus ütleb

• „Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.“ (VÕS § 113 lg 1) [1] – viivise õigus tuleneb seadusest.
• „Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.“ (VÕS § 113 lg 1) [1] – see on seadusjärgne aastane viivisemäär.
• „Viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral.“ (VÕS § 113 lg 6) [1] – viivist ei arvestata kogunenud viivisele.
• „Kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot.“ (VÕS § 113¹ lg 1) [2] – see kehtib ettevõtjast võlgniku kohta.

Mida teha

1. Tehke kindlaks maksetähtpäev lepingust või arvelt; kui seda ei ole, muutub tasu sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva möödumisel arve kättejõudmisest (VÕS § 82¹ lg 1 p 1) [5].
2. Arvutage viivis võlgnetavalt summalt sissenõutavaks muutumisest kuni tasumiseni (VÕS § 113 lg 1) [1], iga poolaasta intressimäära järgi (VÕS § 94 lg 1) [6], ja ärge arvestage viivist viivisele (VÕS § 113 lg 6) [1].
3. Saatke meeldetuletus ja andke maksmiseks täiendav mõistlik tähtaeg (VÕS § 114 lg 1) [20]; selle jooksul võite nõuda viivist (VÕS § 114 lg 3) [20]. Tarbijale saatke enne tasulist meeldetuletust vähemalt üks tasuta meeldetuletus (VÕS § 113² lg 1) [3].
4. Ettevõtjast võlgnikult nõudke 40 euro suurust sissenõudmiskulude hüvitist (VÕS § 113¹ lg 1) [2].
5. Kui võlga ei tasuta, esitage kuni 8000 euro suuruse nõude puhul maksekäsu kiirmenetluse avaldus (TsMS § 481 lg 2²) [11], suurema nõude puhul hagi.
6. Jälgige aegumistähtaega (TsÜS § 146 lg 1; TsÜS § 147 lg 3) [17] [18].

Korduma kippuvad küsimused

Kas viivise nõudmiseks peab lepingus olema viivise tingimus?

Ei. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist seaduse alusel (VÕS § 113 lg 1; VÕS § 101 lg 1 p 6) [1] [21].

Kas 40 euro suurust hüvitist võib nõuda ka eraisikult?

Ei, kui ta on tarbija: VÕS § 113¹ ei kohaldata tarbijast võlgnikule (VÕS § 113¹ lg 4) [2]. Tarbijalt võib sissenõudmiskulusid nõuda üksnes VÕS §-s 113² sätestatud ülempiirides (VÕS § 113² lg 1 ja 2) [3].

Mille katteks läheb osaline makse?

Kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks (VÕS § 88 lg 8) [22]. Teistsugust järjekorda ei või võlgnik määrata võlausaldaja nõusolekuta (VÕS § 88 lg 9) [22]. Tarbijakrediidilepingu puhul on järjekord teine: kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude, teises järjekorras võlgnetava põhisumma, kolmandas järjekorras intressi ja neljandas järjekorras muude kohustuste katteks (VÕS § 415 lg 2) [8]; see ei kehti, kui tarbija teeb makse täitedokumendi alusel, mis on koostatud põhinõudena intressi väljanõudmiseks (VÕS § 415 lg 3) [8]. Alates 01.01.2027 arvestatakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses kõik selles võlasuhtes tarbija tehtud maksed esimeses järjekorras põhivõla, teises järjekorras intressi ja kolmandas järjekorras viivise katteks TsMS § 481 lõikes 2⁴ sätestatud ulatuses (TsMS § 481 lg 2⁵) [12]; sel juhul VÕS § 415 lõikes 2 ettenähtud korda ei kohaldata (VÕS § 415 lg 2¹) [23].

Mis saab, kui lepingus kokku lepitud viivis on väga suur?

Viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist (VÕS § 113 lg 8) [1]; kohus võib ebamõistlikult suure summa vähendada mõistliku suuruseni (VÕS § 162 lg 1) [10].